Tallinna Lastehaigla I korrusel, neuroloogiaosakonna koridori lõpus on alates homsest avatud uks sildiga «Pikaajaline EEG. Uneuuringud». Selle tähtsusest räägib haigla neuroloogia-taastusraviosakonna juhataja Valentin Sander.
Valentin Sander: Inimest on võimalik epilepsiahoogudest täielikult vabastada
Mis on EEG ja kuidas seda kasutatakse?
EEG (elektroentsefalograafia) avastati ja võeti kompleksse kliinilise uurimismeetodina kasutusele eelmise sajandi 30. aastatest, sellega uuritakse närvirakkude elektrilist aktiivsust. On teada, et osa informatsioonist antakse ajus edasi keemiliselt, kuid põhiinformatsioon rakult rakule kantakse edasi elektriliselt. Sellist peaaju elektrilist aktiivsust EEG mõõdabki.
Avastusest, et epilepsiahaige ajus tekivad EEG-l tavalisest erinevad elektrilised impulsid, sai alguse epilepsia kui haiguse tekkemehhanismi – mis on aju elektrilise talituse häire – avastamine. Siiani on meetod pea ainukeseks, mis võimaldab eristada epileptilist haigust mitteepileptilisest.
Hiljem märgati, et mõnel juhul oli patsiendi ajus küll epilepsiale omaseid laenguid, kuid haigushood ise polnud epilepsiaga seotud. Tekkis vajadus haigete pikaajalise monitoorimise järgi. Alles seejärel on võimalik lõplikult eristada, kas tegu on epilepsia või mõne muu häirega.
Millised muud häired võivad kõne alla tulla?
Näiteks paanikahäire (inimene võib paanikahäire tõttu kaotada teadvuse ja kiirabi ta epilepsiakahtlusega haiglasse tuua), kuid neid seisundeid on veel.
Meetodi arengust rääkides peame aga mõistma, miks on sünkroonuuring tähtis. See viis avastuseni, et teatud juhtudel võib epilepsiat kirurgiliselt ravida, kuid enne oli tarvis äärmiselt täpselt määratleda piirkond, kust epilepsiahoog ajus lähtub. Hoogudevahelise tavauuringuga pole seda väga täpselt võimalik kindlaks teha, sünkroonuuringu käigus – kui õnnestub hoo ajal EEG-d salvestada – saab haiguspiirkonna kätte. See võimaldab kirurgil minimaalsete kahjudega haiguskolle eemaldada ja nii inimene epilepsiahoogudest täielikult vabastada. Epilepsia kirurgiline ravi on arenenud meditsiiniga riikides kasutusel aastakümneid, tõsiselt võetavad edulood aga osutusid võimalikuks just pikaajalise EEG abil.
Kas esimesed patsiendid on juba teada?
Nimekiri on juba olemas. Praegu on ootelehel kümme last, kelle uuringutele jõudmisega on üsna kiire. Kui suur saab vajadus olema aastas, me veel ei tea. Kui meie jõud ja oskused suurenevad, ei välista me teenuse pakkumist ka täiskasvanutele.
Kas EEG-uuring on ainus epilepsiaravi võimaldav uurimus?
Teinekord läheb vaja veelgi spetsiifilisemaid uuringuid, nagu 3D magnettomograafia, üksiku prootoni emissiooni tomograafia ehk SPECT, mis aitab kolde päritolu ja asukohta täpsustada.
Kõige keerulisemate juhtude tarvis ei ole meie tehniline varustatus siiski piisav ja vastavate uuringute tegemise peame delegeerima juba välismaa kolleegidele. Meil on juba kujunenud tihedad ja regulaarsed sidemed nii Helsinki kui Berliini spetsialistidega.
Kas oleme mõnd last juba selliselt aidata saanud?
Meie patsient Armin (nimi muudetud, lapse lugu on läbi käinud ka meediast) on üliraskest epilepsiast tervenenud tänu Saksamaal tehtud operatsioonile. Sellele eelnes väga pikk ja keeruline eeltöö.
Aga mida teha nende lastega, keda operatsioon ei aita?
Ega asjad ole ju pahad. Saame omalt poolt luua võimalused elamisväärseks eluks kahele kolmandikule epilepsiahaigetest, kes ei peaks – muidugi kui nad ravirežiimist kinni peavad – hoogude tulemist üldse kartma.
Raskemaid epilepsiahaigeid võib aidata eridieet, olemas on uitnärvi stimulaator, mis kergendaks oluliselt epilepsiahaigete elu. Seda väikest seadet on lihtne paigaldada, kuid see on ülikallis, mistõttu Eesti Haigekassa ei ole nimetatud ravi veel teenuste loetellu võtnud.
Üks paljudest võimalustest, näiteks geneetilise geneesiga epilepsia puhul, on ravimkanepi kasutamine. USAs on sellega teatud edusamme saavutatud, aga ainuüksi kanepist rääkimine leiab meie ortodoksses meditsiinis ülisuurt vastuseisu.
Aga ikkagi: EEG labori asutamisega oleme astumas pikka sammu neuroloogiliste haigete elukvaliteedi tõstmise teel.