/nginx/o/2015/02/16/3771917t1h64d6.jpg)
Ehkki 2013. aasta oktoobrist on haigekassas kindlustatud inimestel võimalus minna plaanilisele ravile mõnda teise Euroopa Liidu riiki ning saada hiljem haigekassalt hüvitist Eesti hinnakirja alusel, pole seda võimalust väga usinalt kasutatud. Mõnikord on enne minekut vaja muretseda ka luba, kirjutab Eurokratt.
«Populaarsemad kohad, kus Eesti inimesed ravil käivad, on Saksamaa ja Soome, aga taotlusi on esitatud ka Leedus, Lätis, Hispaanias, Rootsis, Austrias, Belgias, Horvaatias, Inglismaal, Itaalias ja Kreekas saadud raviteenuste eest,» tutvustas haigekassa välissuhete osakonna juhataja Anette Soosaar.
Haigekassas kindlustatud inimesed võivad minna mõnda teise ELi riiki nii plaanilisele ravile (näiteks operatsioonile) kui ka konsultatsioonile samadel tingimustel nagu Eestis. Mida see aga täpsemalt tähendab ning mida tuleb ravile minemiseks teha?
Anette Soosaar selgitas, et kui Eestis on vastava eriala arsti juurde vajalik saatekiri, siis sama kehtib ka välisriiki ravile suundumisel: tuleb saada oma arstilt saatekiri. Teiseks peab arvestama, et esialgu tuleb kõik välismaale ravile minemisega seotud kulud ise kinni maksta. «Erinevalt Eestist, kus patsient ei pea üldjuhul midagi peale visiiditasu maksma, tuleb välisriigi raviasutusse pöördumisel arvestada sellega, et esialgu tuleb kõik ravikulud välisriigis ise kanda ning pärast teenuse osutamist ja vajalike dokumentide esitamist saab taotleda haigekassalt rahalist hüvitist,» juhendas Soosaar. Haigekassal on taotluste menetlemiseks aega kuni kolm kuud, kuid Anette Soosaare sõnul kulub tavaliselt keskmiselt kaks kuud.
Ravikulud makstakse kinni Eesti hinnakirja alusel
Patsiendil, kes tahab mõnda teise Euroopa Liidu riiki ravile minna, tuleb kindlasti teada, et haigekassa maksab vaid nende tervishoiuteenuste eest, mida tal oleks õigus saada haigekassa kulul ka Eestis. «Tervishoiuteenuseid, mida Eestis patsientidele ei hüvitata, näiteks täiskasvanute hambaravi või ilma meditsiinilise näidustuseta ravi (näiteks omal soovil tehtavad lisauuringud), ei hüvitata ka direktiivi alusel,» kirjeldas Soosaar.
Oluline on teada, et kui välismaal saadud teenuse hind on kõrgem kui haigekassa tervishoiuteenuse loetelus olev hind, peab patsient hinnavahe ise kinni maksma. Samuti jäävad patsiendi kanda visiidi- ja omaosalustasud ning sõidukulud.
Vahel on vaja eelluba
Kui tavaliselt ei ole vaja patsiendil mõnda teise ELi riiki ravile minemiseks haigekassaga eelnevalt asju ajada, siis vahel tuleb seda siiski teha: nimelt siis, kui ravile minekuks tuleb taotleda eelluba. Loa andmise otsustab haigekassa, toetudes arstliku konsiiliumi otsusele.
Eelluba tuleb haigekassalt taotleda kahel juhul:
kui tegemist on tervishoiuteenusega, mida Eestis ei saa patsiendile pakkuda, kuid mis on meditsiiniliselt näidustatud, tõendatud meditsiinilise efektiivsusega ning selle eesmärgi saavutamise tõenäosus on vähemalt 50 protsenti;
kui tegemist on tervishoiuteenusega, mida Eestis küll pakutakse ja mis on haigekassa poolt hüvitatav, kuid mida ei ole võimalik patsiendile meditsiiniliselt õigustatud tähtaja jooksul pakkuda, võttes arvesse inimese tervislikku seisundit ja haiguse võimalikku kulgu.
Eelloa taotlemise tingimustes tekitab kohe küsimusi väljend «meditsiiniliselt õigustatud tähtaeg». «Meditsiiniliselt õigustatud tähtaeg on seotud konkreetse isiku ja tema haigusseisundiga ehk kuna seda ei ole võimalik numbriliselt määrata, siis ei ole seda ka tehtud. Hinnangu mõistliku aja kohta saab anda meditsiiniekspert ning tuleb arvesse võtta isiku tervislikku seisundit ja haiguse võimalikku kulgu,» nentis Soosaar.
Kui inimene saab eelloa, siis katab haigekassa eelloaga ravile suundunud inimese meditsiinikulud täies ulatuses (siis ei vaadata Eesti hinnakirja). Patsient peab ise tasuma transpordi, omaosalustasu jms kulud.