Kristjan Port: jooks mõjub paljudele nagu narkootikum

Foto: SCANPIX

Tallinna ülikooli terviseteaduste ja spordi instituudi direktori Kristjan Pordi sõnul on suured koormused ja treeningsõltuvus, mida saab oma toimemehhanismi poolest võrrelda narkosõltuvusega, harrastusspordi puhul kasvav probleem.

«Inimene on selline, et kui päeval pole aega trenni teha, siis tehakse pärast tööd ja siis see treening peab raske olema. Kuna päev on raske olnud, järelikult see vastutöö peab olema veel raskem, kuid see ei ole bioloogiliselt ega füsioloogiliselt õigustatud,» rääkis Port.

Siia lisandub tema sõnul veel üks väärarusaam, et kui kõik läheb viltu, järelikult on veel liiga vähe trenni tehtud, ehkki tegelikult võib tegemist olla hoopis ülekoormusega.

Port tunnistas, et raske treening võimaldab inimestel tööstressi ja argimured selja taha jätta ja end korralikult n-ö välja lülitada, kuna võtab kogu tähelepanu endale. «On isegi selline lihtne test, et sõidad rattaga, kuulad raadiot, saad kogu jutust aru. Tõsta natukene tempot ja enam ei mäleta, millest seal räägiti. Kui koormus läheb suureks, siis see aitabki sul unustada just äsja meeles olnud asju ja välja lülituda, ümber lülituda. Siis tunned, et seda ma tahtsingi, aga keha on palju keerulisem. Ja see läheb hästi kergelt üle piiri.»

Et suur pingutus surutakse sageli lühikese aja sisse, ei suudeta Pordi sõnul õhtul ka korralikult taastuda ning kui järgneb veel kehv ööuni, veetakse järgmine päev tööl jalgu järgi. «Ja siis tekib see nähtus, kus inimene on töövõimeline ainult trennis, mitte seal, kus ta palgatööd teeb. Kõik hakkab optimeeruma treeningust treeningusse jõudmisele ja see vahepealne aeg tegelikult toetab treeningtegevust.»

Lisaks aitab treening Pordi sõnul paljudel inimestel elus ka rohkem korda luua. Kui tavaelu on täis keerukust ja määramatust, siis treeningus on selged mõõdikud – kilometraažid, pulsimeetrid, kindel päevarütm. «Kogu elu allutatakse treeningule ja siis tundub, et elu on kontrolli all,» märkis ta.

Siit pole tihtipeale kuigi pikk maa ka võistlusspordist hasarti sattumiseni. Pordi sõnul on see täiesti loomulik, et inimene soovib oma ellu võistlusmomenti. «Isegi baaris hakkavad inimesed tikutopsi loopima võidu peale – neid väikeseid mänge tekib alati ja spordimäng on siis see, kes on parem. Sa ei võistle alati esimese koha pärast, aga sul on mingisugune konstruktiivne rivaalitsemine, mis muutub juba kinnisideeks ja toetab seda õigustust, miks peab rasket trenni tegema,» selgitas ta.

«Öeldakse, et praegu on kepikõndija ja kolme aasta pärast teeb triatloni,» tõi Port näite, kui kiiresti võib inimene saavutustest sõltuvusse sattuda. Üks ehtne sõltuvusnäide on tema hinnangul üleminek maratoni jooksmiselt ultrajooksuni, mis võib kesta ööpäevi.

«Ajakirjas Nature oli vist 2010. aastal artikkel, mis võrdles sörkjooksu A-klassi narkootikumiga. See mehhanism on samas kohas. Sa muutud doosi suhtes tolerantsemaks, sul on vaja seda suurendada ja siis eufooria on see, millega sa ennast õigustad,» rääkis Port.

Nii juhtubki, et suurima väsimuse hetkel, maratoni puhul näiteks reeglina kümme kilomeetrit enne finišit, tekib küsimus: «Miks ma siin olen?» ning tunne, et kohe sured ära, kuid eufooria võidab. «Ja kui sa rohkem nende «kaasnarkomaanidega» suhtled, siis tundub kõik väga õige. Küllaltki loomulik protsess,» märkis ta.

Port selgitas, et sõltuvus on alati olemas olnud ja kui tegemist oleks ainult halva nähtusega, siis oleks kõik sõltuvuse all kannatajad ammu evolutsioonirajal «viljatutena kukkunud», ära surnud. «Aga sõltuvusel on just see omadus, et ta sunnib sind kordama tegevusi, mis on sulle kasulikud ja mida sa muidu ei teeks.»

Ent selge on see, et kuskilt läheb piir ja ühel hetkel hakkab sõltuvus meie vastu töötama. «Treening ei ole meile mitte kunagi evolutsiooniliselt vajalik olnud, järelikult meil ei ole ka neid kaitsemehhanisme, mis ütlevad, mis on õige, mis on vale treening. Ja siin me olemegi haavatavad, siin me peamegi natuke ratsionaliseerima,» märkis Port.

Mida siis peaks tegema inimene, kes tahaks ometi pärast tööd ennast liigutada, kuid ei taha seejuures üle pingutada?

«Epidemioloogilisi uuringuid on vähe tehtud, on vähe probleeme olnud, aga nüüd hakkavad tulema esile märgid, et piisab väiksemast koormusest, kui arvatakse. Kolm korda nädalas pool tundi trenni teha – on öeldud, et see on juba päris hea. Aga ega see viis päeva nädalas kaks tundi teha tegelikult enam elule midagi juurde ei anna, välja arvatud siis see hetkemõnu ja võistlusest osalemise mõnu,» selgitas ta.

Uurimistulemused näitavad Pordi sõnul, et teatud koormusest alates inimese eluiga mitte ei pikene, vaid võib koguni lüheneda. Võistlussport ei ole seejuures kindlasti eluiga pikendava toimega.

«Tervistavaks on hämmastavalt väike, aga regulaarne ja ka mitmekülgne füüsiline aktiivsus – me kipume tegema mingeid tüüpliigutusi, lemmikala, ja unustame, et lihaskonnas on see pluss 650 lihast, et neid kõiki on vaja,» rääkis Port, lisades, et nõrgemaid lihaseid tööle rakendavaid liigutusi ja harjutusi on sageli ebamugav teha ja seetõttu neid välditakse.

Samas märkis ta, et kui inimesel on istuv töö, siis päevast päeva istumist ei saa treeninguga kuidagi kahjutuks teha. «See on nagu suitsetamine, et sa ei saa olla mittesuitsetaja, kui sa suitsetad. Sa ei saa ka õhtul seda istumist ära teha treeninguga, aga sa saad oma kontorielu teha teistsuguseks –  juba on tekkinud need püstised töökohad ja liikuvad koosolekud, kus käiakse ja arutatakse; õuesõpe jne.»

Port lisas, et füüsiline aktiivsus ei pea alati tähendama treeningut. «Füüsiline tegevusspekter peab laiem olema, kui see kontoris istumine võimaldab, ja siis ta toetab tegelikult ka treeningut, kui teatud lihased saavad kontoris natuke teistsugust koormust.»