Kui ilmamuutused teevad liiga

FOTO: SCANPIX

Ilmatundlikud inimesed reageerivad ilmastikuolude muutustele niivõrd tundlikult, et võiksid oma enesetunde põhjal vabalt ilma ennustada, kirjutab venekeelne nädalaleht Den za Dnjom. 

Meie kliimaoludes, kus ilm võib muutuda mitu korda päevas, kaebab ilmatundlikkuse üle pea et iga kolmas inimene. «Kõige sagedamini puudutavad sümptomid südame-veresoonkonda ja närvisüsteemi, seetõttu inimesed, kes kannatavad närvisüsteemi, südame-veresoonkonna krooniliste haiguste all või kellel on vanad traumad ja liigesehaigused, tunnevad iga nihet ilmastikuoludes,» rääkis Ida-Tallinna keskhaigla kardioloog Veera Kaik. 

«Isegi terved inimesed võivad järsule ilmamuutusele reageerida ärrituvuse, unisuse, peavaluga, kuigi enamik sellistest muutustest läheb mööda pea märkamatult. Kuid krooniliste haigustega inimeste hulgas on ilmatundlikke väga palju, südamehaigetest tunnetab ilmamuutusi iga teine,» rääkis ta. 

On leitud, et eriti tugevalt võib ilm mõjutada inimesi, kes on sunnitud suurema osa ajast veetma siseruumides ja satuvad harva värske õhu kätte, kes teevad mõttetööd, istuvat tööd ja liiguvad vähe. 

Tõenäosus ilmatundlikkuse tekkeks kasvab hormonaalsete ümberkorralduste ajal, see tähendab sugulise küpsemise ajal ehk murdeeas, raseduse ja kliimaksi ajal ning ka endokriin- ehk ainevahetushaiguste korral. 

Mis kutsub esile ilmatundlikkuse? 

Inimene on soojavereline olend ning meie organismis on süsteem, mis toetab sisekeskkonna stabiilsust: kehatemperatuuri, arteriaalset rõhku, ainevahetusprotsesside teatud taset ja paljusid teisi parameetreid. Selle süsteemi olemasolu on võimaldanud inimesel kerkida evolutsiooniredeli kõrgeimale astmele. 

Tähtsat rolli erinevate talitluste reguleerimises mängib vegetatiivne närvisüsteem, mis jaguneb kaheks: sümpaatiliseks, mille aktiveerumisel tõmbuvad veresooned kokku, tõuseb südame kokkutõmmete sagedus, tõuseb arteriaalne vererõhk ja kehatemperatuur; ja parasümpaatiline, mis vastutab vastupidiste reaktsioonide eest. 

Nende kahe vegetatiivse närvisüsteemi vahelise tasakaalu häirumine viib aga seisunditeni, mis mõjutavad inimese enesetunnet ilmastikuolude muutudes. 

Tuuleiilist tormini 

Ilmatundlikkus võib avalduda eri tasemel. Kerge vormi puhul väljendub see üldise kehva enesetunde, nõrkuse, muutliku tuju, unisuse ja ärrituvusena. Keskmise vormi puhul tõuseb või alaneb arteriaalne vererõhk, tekib tahhükardia ja arütmia. Raske ilmatundlikkuse vormi puhul täheldatakse märkimisväärseid tervisehäireid. Nendeks võivad olla:

  • südamega seotud vaevused: valud südame piirkonnas, hingeldamine, kiirenenud südame löögisagedus, rütmihäired;
  • ajuga seotud vaevused: peavalud, peapööritus, kohin kõrvades, ringide ja täppide ilmumine silme ette; 
  • südame ja ajuga seotud sümptomite kombinatsioon;
  • astenoneurootiline reaktsioonide tüüp: apaatia, unisus, unetus, ärrituvus, arteriaalse vererõhu kõikumised; 
  • valud liigestes ja lihastes, üldine nõrkus.

Erinevad ilmastikuolud, õhuniiskus, -temperatuur, atmosfäärirõhk, tuulisus ja pilvisus võivad mõjutada inimeste enesetunnet erinevalt. Kõrge õhuniiskus, madal atmosfäärirõhk, soe front, tugevnenud tuul ja pilvisus ning madalam hapnikusisaldus õhus ei ole hea madala vererõhuga inimestele, kuid on soodne hüpertoonikutele. Madal õhutemperatuur, kõrgenenud atmosfäärirõhk ja hapnikusisaldus õhus, tugevnenud tuul ja pilvisuse puudumine on rasked taluda hüpertoonikule, kuid sobib hästi madala vererõhu korral. Bronhiaalse astma ja neeruhaigustega inimestel võivad haigussümptomid ägeneda. 

Mida teha? 

Et ilmastikuolude muutused vähem liiga teeks, on eelkõige oluline olla terve, krooniliste haiguste puhul neid ravida ja kontrolli all hoida. 

Kõrge õhuniiskuse ja madala atmosfäärirõhu korral soovitatakse veeta rohkem aega värskes õhus, teha lahtise aknaga hommikuvõimlemist, jalutada enne magamaminekut või vähemalt hingata viis minutit värsket õhku näiteks rõdul. Hommikul võib juua tassi kanget teed ning päeva jooksul kaks-kolm korda tarbida 30 tilka ženšenni, sidrunheina ja eleuterokokki tõmmist. 

Kõrge atmosfäärirõhu korral võib aidata kaela ja õlavööndi masseerimine, sinepiplaastrid säärtel ja kaela ülemiste lülide piirkonnas. Võib minna ka sauna või kuuma vanni, kuid viimase korral jätta südame piirkond veest välja. 

Kõige ohtlikumad on järsud ilmamuutused, mis leiavad aset ühe ööpäeva jooksul. Kui see mõjutab enesetunnet, tuleks vältida tugevaid füüsilisi ja psüühilisi koormusi. Kuid kõrge vererõhuga inimesed peaksid silmas pidama, et arsti määratud ravimeid ei tohi omavoliliselt ära jätta. Kui vererõhk peaks ilmastikuolude mõjul märkimisväärselt langema, võib kergelt vähendada ravimidoosi. 

Igasuguse ilmatundlikkuse puhul on abi värskes õhus liikumisest: selleks võib olla lihtsalt kiires tempos kõndimine või kepikõnd, mis aktiveerib ka ülakeha. 

Lisaks ilmatundlikkusele on olemas ka ilmaneuroos, mille puhul inimesel ei ole kroonilisi haigusi, mis ilmastikuolude muutudes ägeneks või vaevusi põhjustaks, kuid tema tuju sõltub tugevalt ilmast. Põhjusi võib siin olla erinevaid. Psühholoogide sõnul võib oma osa olla ka lapsepõlvekogemustel. Kui lapse vanemad tundsid end kehva ilma korral halvasti, võib tal kinnistuda  loogiline seos: kui õues sajab vihma, siis ei tasu midagi head oodata. Kuid põhjuseks võib olla ka kaasasündinud vajadus teatud valguse ja päikesekiirguse hulga järele. 

Tavaloogika kohaselt peaks sooja ja päikeselist ilma absoluutselt kõik hästi taluma, kuid ometi on inimesi, kes tunnevad ennast suurepäraselt just vihmaga ja päikeselise ilmaga muutub nende enesetunne vastupidi kehvaks. Seejuures pole seal mingit seost füüsilise tervisega. Kui inimene ei talu päikesevalgust, soovitavad arstid tal kanda päikeseprille. Ilmaneuroos ohustab eelkõige neid, kes ei ole valmis sellega võitlema. Kui inimene ei ole psühholoogiliselt paindlik, võib ta sageli olla halvas tujus. Ent nii pea, kui ta hakkab ilmaga kohanema, sõltuvus taandub. 

Magnettormide aegu suureneb tavaliselt arstide poole pöördumiste arv. Ent kindlat retsepti, kuidas magnettormi mõjuga toime alla, arstid paraku ei anna. Nad soovitavad võtta vitamiine ja rahustavaid tõmmiseid, näiteks palderjani. 

Peapöörituse ja ärevuse korral, millel pole erilist põhjust, soovitatakse vältida järske liigutusi, tõusta voodist rahulikult, andes organismile võimaluse rõhumuutustega kohaneda. Samuti viibida rohkem värskes õhus ning suhelda  rohkem lähedaste inimestega. 

Tagasi üles