Seenelise meelespea: neoonvest selga ja enne pimedat koju

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Politsei koostas meelespea, mis peaks aitama seenelistel metsas hakkama saada.

FOTO: Margus Ansu / Postimees

Viimase kahe nädala jooksul on Lõuna-Eesti maakondades metsa eksinud viis inimest, kellest kaks jõudsid ise metsast välja, kuid kolm vajasid politsei abi.

Kuna metsaandide hooaeg veel kestab, avaldas politsei oma seniste otsingukogemuste põhjal kujunenud seenelise-marjulise meelespea, mis näeb välja selline:

Lähedaste teavitamine: annan oma metsaminekust teada lähedastele või naabritele ja ütlen neile, kuhu täpselt kavatsen minna ja millal metsast tagasi jõuan.

Kambakesi metsa: võimaluse korral ei lähe metsa üksinda vaid koos kaaslastega ning metsas liigume üksteisest nägemus- või kuulmiskaugusel.

Mobiiliaku säästmine: võtan metsa kaasa laetud mobiiltelefoni ja metsas olles sellega ilma erilise põhjuseta pikalt ei räägi – niimoodi säilitan aku töövõimelisena.

Sobiv riietus: riietun erksavärviliselt, vastavalt ilmastikule, soojalt ja mugavalt. Riiete peal kasutan neoonvesti, et olla kaaslastele ja vajadusel otsijatele paremini nähtav.

Toidu- ja joogivaru: panen kindlasti taskusse veidi süüa ja juua, sest ilma vedelikuta metsas kaua vastu ei pea ja energia saamiseks eelistan just magusamaid jooke.

Ravimid kaasa: kui põen mingit haigust, siis võtan kindlasti kaasa oma ravimid.

Kuuldavus ja nähtavus: võtan kaasa vile ja taskulambi, et kaaslastele või vajadusel otsijatele endast märku anda.

Lõkke tegemine: võtan kaasa tuletegemisvahendid, et vajadusel enda soojendamiseks või märguandmiseks lõket teha. NB! Sellisel juhul arvestan kindlasti tuleohutusnõuetega.

Kompass kulub ära: kui kodus on kompass, siis võtan selle kaasa ja panen orienteerumiseks paika ilmakaared.

Märkide jälgimine: metsas liikudes jätan meelde olulised märgid – mõne erilise puu, tee, sihi, kraavi, oja, kivi jms.

Valges koju: metsast hakkan välja tulema ikka tükk aega enne pimeduse saabumist.

Kui olen tõepoolest  eksinud, siis:

Säilitan rahu ja mõtlen läbi tuldud teekonna ning meeldejäetud olulised märgid.

Kuulan ümbruskonna hääli – koerad, koduloomad, sõidukid annavad mulle märku, et läheduses on inimtegevus, kus võib abi saada.

Kui see ei aita, siis ei viivita asjatult ja helistan politsei lühinumbril 110. Kirjeldan võimalikult täpselt metsamineku kohta ja aega ning kuulan tähelepanelikult politseiniku nõuandeid.

Ei hakka tuttavatele mobiiliga oma rasket saatust kurtma vaid säilitan akut otsijatega suhtlemiseks.

Otsin looduslikke märke, mis võiksid otsijatele anda aimu minu asukohast ning mind metsast välja juhtida – teed, sihid, elektriliinid, kraavid, ojad jms. Sihti aitavad hoida ka päikese asend  ja tuule suund.

Kuulan, kas kostab otsingutele tulnud politseiauto sireen.

Kui jõuan välja mõnele teele, siis ei pööra enam metsa, vaid liigun edasi mööda teed.

Võimaluse korral annan kodust kaasa võetud vahenditega otsijatele endast märku.

Kui olen leidnud kodutee omal jõul, siis teatan sellest kindlasti ka otsijatele, et nad asjatult minu pärast ei muretseks.

Kui täidate võimalikult palju meelespeas toodud soovitusi, siis muudate oma metsaskäigu tunduvalt ohutumaks ja meeldivamaks ning muudate otsijate töö tulemuslikumaks, rõhutab politsei.

Tagasi üles