Katrin Rehemaa: erakondadel jätkub tervishoiu puhul vaid kalleid lubadusi

Katrin Rehemaa Foto: Liis Treimann/Postimees

Kahjuks ei paku ühegi erakonna programm põhimõttelisi muudatusi ja terviklikku lahendust meie tervishoiusüsteemi püsimise ja rahastamise jätkusuutlikkuse tagamiseks, tõdeb Eesti Arstide Liidu peasekretär Katrin Rehemaa.

Rehemaa kirjutab meditsiiniuudiste portaalis Med24.ee, et 13. veebruaril korraldatud valimiseelsel tervishoiudebatil tegi arstide liit oma ettepanekud tervishoiusüsteemi ressursside, vastutuse, korralduse ja kvaliteedi kohta. Neist lähtusid ka liidu küsimused poliitikutele.

«Debatil oli enamik erakondi varmad lubama, et järgmise nelja aasta jooksul tervishoiukulude osa SKPst kasvab, nende programmid seda aga ei kinnita. Reformierakond,  sotsiaaldemokraadid, IRL, vabaerakond, rohelised, konservatiivne rahvaerakond plaanivad kõik ühel või teisel viisil haigekassat toitvat maksuosa hoopis vähendada kas sotsiaalmaksu langetades, sellele lage kehtestades, miinimumkohustust kaotades, osa ravikindlustusmaksust isiklikule kontole või erakindlustusse suunates.

Tekkiva augu katteks pakutakse teisi makse, näiteks alkoholiaktsiisi, kuid ühe käega võttes ja teisega andes saab heal juhul praegust finantseerimistaset säilitada, mitte tõsta. Konkreetseid lisaraha allikaid riigieelarvest ei näidata, kalleid lubadusi aga jätkub: hambaravihüvitistest ja järjekordade kaotamisest kindlustamata isikute tasuta üldarstiabini.»

Raha ise aga Rehemaa sõnul haigeid ei ravi, samas kui neid, kes ravivad, jääb aina vähemaks.

«Praeguste koalitsioonierakondade valimisplatvormid pühendavad kahe peale kokku tervishoiutöötajatele ühe rea: sotsid lubavad suurendada õdede ja proviisorite koolitustellimust. Minister Kruuse vastused debatil näitasid, et reformierakond on arstide olukorraga rahul: lahkumine välismaale väheneb, töö- ja puhkeaja seadusesätete rikkumise kohta andmeid ei ole, kollektiivlepinguga tõusis palk ennaktempos ja on igati õigustatud, et arst teenib üle Eesti keskmise. 

Opositsioon ja uued tulijad lubavad siiski präänikuid arstidelegi: keskerakond näiteks miinimumpalgaks kahekordset keskmist, IRL motiveerivat tulemuspõhist tasu, RÜE ja EKRE lihtsalt palgatõusu. Arstide puudust kavatsetakse leevendada erialastipendiumite, stardiraha, korteri ja õppelaenu kustutamisega, vastutasuks muidugi kohustus töötada Eestis või mõnes kindlas (maa)piirkonnas. 

Kui lubaduste järg jõuab arstiabi kättesaadavuseni, ununeb arstide puudus kohe jälle ära. Kust võtta perearstid, kes hakkavad tegema kohustuslikke koduvisiite haigestunud väikelaste juurde (keskerakond) või tööajaväliseid valveid tervisekeskustes (EKRE)? Või eriarstid, kes sotside ja keskerakonna lubatava lisarahaga rohkem patsiente vastu võtavad, et järjekordi lühendada?

Arstiabi liikidest eelistatakse selgelt hambaravi: pea kõik erakonnad lubavad selle täielikku või osalist hüvitamist haigekassast. Rõhutatakse ennetuse tähtsust ja inimeste enda vastutust oma tervise eest. See kõik on kahtlemata õige, kuid isegi lootes, et suurem osa inimesi hakkabki tervislikumalt elama, annab see tulemusi alles pika aja pärast. Ja haigusi ning arstiabi vajadust päris ära kaotada, nagu veenis kuulajaid iseseisvuspartei esindaja, kahjuks ikkagi ei õnnestu.

Kõige segasem tundub olevat eriarstiabi tulevik. Kui haigekassa kulutab rohkem hambaravile, ennetusele, esmatasandile, siis tekib hirm, kas see ei tule eriarstiabi arvel. Kas veel rohkem turumajandust ja konkurentsi tervishoius ning koos rahaga vabalt vamaks kõigile või ainult osale haigetest? Kas võrgustumine lahendab või tekitab probleeme? Ühtki analüüsi, mis neile küsimustele vastaks, pole näinud ei arstid ega patsiendid.»