Klimakteerilist perioodi ei saa küll kvalifitseerida haiguseks, aga sellest tingitud kaebuste tõttu, mis mõjutavad elukvaliteeti mõõdukalt või tugevalt, pöördutakse sageli eriarstide vastuvõtule, kirjutab Tartu ülikooli kliinikumi günekoloog Maie Väli ajakirjas Perearst.
Klimakteerium on etapp, kus ovariaalfunktsioon nõrgeneb ning lõpuks vaibub, ja menopaus on defineeritud kui viimane teadaolev menstruatsioon (hinnatuna retrospektiivselt viimase 12 kuu jooksul puuduva mensesena), mis tähistab normaalse ovariaalfunktsiooni lõppu, vahendab meditsiiniuudiste portaal Med24.ee.
Füsioloogiline menopaus võib tekkida vanusevahemikus 45.-55. eluaastani. Täpselt määratud menopausiea suhtes valitseb suur varieeruvus. Füsioloogilise menopausi puhul on suurim roll geneetikal. Keskkonnafaktorite roll (sh sotsiaalmajanduslik seis, kontratseptiivide ehk rasestumisvastaste vahendite kasutamine) on siinkohal minimaalne, kuid suitsetavatel naistel võib menopaus alata poolteist kuni kaks aastat varem.
Enneaegse menopausi esinemissagedus on kolm kuni üheksa juhtu 1000 naise kohta ning see on seotud osteoporoosi ehk luuhõrenemise ning kardiovaskulaarsete ehk südame-veresoonkonna haiguste riski suurenemisega.
Muutused naise organismis üleminekueas
Tüüpilisemaks kaebuseks perimenopausaalsel perioodil (periood vahetult enne menopausi ning esimene aasta pärast menopausi) on kuumahood kestusega mõnest sekundist mõne minutini, kaasneb nahapunetus ning higistamine. Sageli esineb kaebus öösiti.
Kuumahoogude põhjuseks arvatakse olevat kõikuvast östrogeenitasemest tingitud mõningane kehatemperatuuri tõus.
Teistest kaebustest esinevad enim unetus, lühiajalised mäluhäired, naha turgori vähenemine ning atroofia, juuste hõrenemine kuni alopeetsiani, tupekuivus, ebamugavustunne (sügelus, kirvendus) tupes, valulikkus suguelu ajal, uriinipidamatus, sagenenud uroinfektsioonid, mis on tingitud uriini pH ning bakteriaalse mikrofloora muutusest; unehäired, südamepekslemine või vahelöökide esinemine, kehakaalu tõus, sagenenud peavalud, liiges- ja lihaskaebused, rindade valulikkus, meeleoluhäired. Kõigil perimenopausaalses eas naistel ei esine kaebusi.
Kuumahoogude esinemist kogeb paari kuu jooksul perimenopausaalses perioodis 30–50 protsenti naistest, neist 85–90 protsendil mööduvad kaebused nelja-viie aasta jooksul.
Vaginaalseid sümptomeid kaebas varases postmenopausaalses perioodis 30 protsenti patsientidest ning hilises postmenopausaalses perioodis kuni 47 protsenti patsientidest.
Füsioloogilistest muutustest on iseloomulik ka vere lipiidiprofiili muutus: hüpretriglütserideemia, HDL-kolesterooli taseme langus ning LDL-kolesterooli taseme tõus.
Samuti luukoe massi vähenemine, mis leiab aset östrogeenide puuduse tõttu.
Klimakteeriliste vaevuste leevendamise võimalused:
Hormoonasendusravi (HAR) – süsteemne östrogeenravi või östrogeeni ja progestageeni kombineeritud ravi üleminekuea sümptomite leevendamiseks või preventiivsetel näidustustel.
Lokaalne hormoonasendusravi – vaginaalne östrogeenide manustamine, millel ei ole kliiniliselt olulist süsteemset toimet.
Mittehormonaalsed preparaadid – närvisüsteemi mõjutavad vahendid, bifosfonaadid, selektiivsed östrogeeniretseptorite modulaatorid (SERMid), tiboloon, antikolinergilised preparaadid, fütoöstrogeenid.
Osteoporoosi ehk luuhõrenemise vältimiseks on olulised kaltsium ja D-vitamiin.
Täisversioon artiklist ilmus ajakirjas Perearst (jaanuar 2015).