/nginx/o/2010/09/14/432145t1hc4eb.jpg)
Lühinägelikkus on levinuim silmahaigus maailmas, samas on selle geneetilisest tagapõhjast väga vähe teada. Duke’i ülikooli meditsiinikeskuse teadlased avastasid geeni, mis on seotud lühinägelikkusega.
Geeniravi aitab lühinägelikke
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lühinägelikkus ehk müoopia tekib, kui silma sisenevad kiired moodustavad objektist kujutise mitte võrkkestale, vaid selle ette, mistõttu inimene näeb objekti hägusena. Kuna geeniteraapiaga osatakse juba praegu mõnesid silmahaiguseid ravida, ei pruugi ka lühinägelikkuse geeniravi olla kaugel, vahendas Tartu Ülikooli teadusportaal Novaator Physorgi.
«Silm on geeniteraapiaks sobiv organ, sest selle ruumala on väike ja organ ise selgelt piiritletud, mille tulemusena ravi saab kontsentreeritult mõjuda just silma sees,» ütles uurimuse esimene autor Terri Young. «Lisaks on silm lihtsasti ligipääsetav, mis võimaldab arstidel ravi kulgu mitteinvasiivsete meetoditega jälgida.»
Kuigi enamasti on lühinägelikkus suhteliselt ohutu, võib see kahel kuni kolmel protsendil seda põdevatest inimestest põhjustada võrkkesta irdumist või glaukoomi ning viia lõpuks pimedaks jäämiseni.
Teadlased leidsid 13 414 katsealuse peal tehtud uurimuses, et lühinägelikkus on valgetel inimestel seotud närvirakkudes ja võrkkestas tugevalt ekspresseeritud geeniga nimega RASGRF. Hiirte peal õnnestus teadlastel ka selles geenis esinevaid vigasid korrigeerida ning seeläbi kutsuda esile muutusi silmaläätses. Young ja tema kolleegid on leidnud ka teise geeni - CTNDD2, mis on seotud lühinägelikkusega hiinlastel ja jaapanlastel.