Meedik paljastab hirmutavad lood eluga riskivatest rahvasportlastest

Harrastajate spordiüritus.

FOTO: Erik Prozes

Meedik Andras Laugamets rääkis eilsel loengusarja «Treeni teadlikult» loengus esmaabist spordis, tuues välja hirmutavad faktid, miks rahvasportlaste võistlustel käib tegelikult mäng elu peale.

«Sõna «sport» tähendus on tegelikult võistlusliku tähendusega, mis tähendab pingutust ja sageli ka eneseületust. Spordiga tegelemine tõstab äkksurma riski vähemalt kaks kuni kolm korda,» ütleb Laugamets päris loengu algul.

«Sport tõstab südame hapnikuvajadust ja lühendab südame lõdvestumise ning südame verega varustamise aega. Need on faktid. See võib omakorda kaasa tuua südamerütmihäireid ning paljusid teisi meditsiinilisi seisundeid,» lisas ta.

Laugametsa lihtsamad soovitused rahvasportlastele on pikema pingutuse korral mõnel maratonil oma päev hästi planeerida – korralikult puhata, aga ka süüa ning veenuda, et vedeliku tarbimine õigel ajal ja õiges koguses oleks tagatud.

Lisaainete tarbimisest rääkis Laugamets ka põgusalt, märkides, et rahvasportlaste seas levib trend manustada enne või ka pärast jooksu- või rattamaratoni magneesiumi. «Andke magneesiumi! Kust saab magneesiumi? – need on laused, mida kuuleb rahvasportlasi sageli ütlemas. Finišis nõutakse magneesiumitablette, sest lihased valutavad. Väga suur on see magneesiumivaimustus. Ometigi – enamikel juhtudel, kui inimene on sattunud haiglasse spordiüritusel saadud trauma järel, selgub, et tal on hoopis naatriumipuudus,» tõi Laugamets välja.

Laugamets ütles, et eelnevat arvesse võttes, võib väita, et kehale halb kehakultuur on ennetatav. «Ennast ribadeks rabelemise asemel tuleb õppida viilima, õigel hetkel loobuma ja nautima sportlikku tegevust,» lisas Laugamets.

Rahvaspordiüritustel on seda aga keeruline teha, sest võistlusvaim on suur, raha üritusel osalemiseks on makstud, sellele tuleku eel on end treenitud ning möödunud aasta võistlusega ka hea stardikoht kätte võidetud, millest tahapoole langeda ei soovita.

«Valuaisting on võistlushetkel pärsitud. On võistlusreaktsioon ja valu ei tunta,» selgitab Laugamets, miks see nii on.

Oma praktikast toob ta mitmeid näiteid, millest värvikamad (ja valusamad) on lahtised luumurrud, mille võistleja avastas enese jaoks alles finišis.

«Motospordis nägin meest, kes sõitis oma sääreluu kahest kohast puru, tõstis selle aga rajal üle tsikli ja sõitis edasi. Finišijoon ületatud, minestas. Teine võistleja oli rattamaratonil, kes sõitis üle finišijoone ja tuli kiirabisse, kurtes, et särk on märg. Särgi all oli rangluu ots väljas. On ka inimesi, kes ei saa omal jalal pärast finišijoone ületamist käia – nad on oma pingutusläve ammu ületanud ning ratta seljast maha tulles saavad nad liikuda vaid raami toel.»

Laugamets avaldas kurbust selle üle, et sageli minnakse rajale ka valuvaigisteid kasutades või muid ravimeid kasutades, mis seavad omakorda tervise pingutusseisundis suurema riski alla. Ta märkis, et näiteks Tartu maratonil on kiirabi teravdatud pilgu all 2000 esimest finišisse jõudjat, sest tõenäosus, et keegi neist kasutab (oma tervist riski alla pannes) lisaaineid või ravimeid, või koguni narkootikume, on olemas.

Populaarne

Tagasi üles