/nginx/o/2015/03/18/3883907t1h306e.png)
Võimalusi taastusraviks Eestis on, kuid riigi tugi selles osas on äärmiselt nõrk. Invaliid peab ise nägema vaeva ja kulutama raha, et tal oleks kas või mingisugune lootus paranemisele. Just selliselt näeb olukorda 37-aastane Eero-Erkki, kes sattus poolteist aastat tagasi raske õnnetuse tagajärjel ratastooli.
Eero-Erkki on ratastoolis olnud viimased 17 kuud, enne seda oli ta tubli ehitusmees, teenis hästi ja tegeles ekstreemspordiga, vahendab TV3 «Seitsmesed uudised».
Saatuslik õnnetus juhtus mehega septembri lõpus aastal 2013 Tallinnas Skypark batuudikeskuses. Ta läks sinna hommikul üksi ning hakkas harjutama ja saltosid tegema.
Haiglas selgus, et Eero-Erkkil on kuues ja seitsmes kaelalüli vigastada saanud. Õnnetus batuudikeskuses oli tema enda süü. Ta on kindel, et mingit vimma ta keskuse suhtes ei pea. Sealt on teda pigem toetatud.
Esimesed neli kuud veetis ta voodis, siis soovis aga taas jalule tõusta ning jälle korralikuks maksumaksjaks saada, nagu ta ise ütleb. See tee aga kahjuks niisama lihtne ei ole, sest taastusravisüsteem seda ei soosi.
Riiklikust taastusravist jääb mehele väheseks. «Seda on 60 tundi aastas, mis teeb umbes tund aega teraapiat nädalas,» ütles Eero-Erkki, et tema suudaks hetkel teha kaks ja pool tundi tugevat füüsilist päevas.
Tema sissetulekuks on invaliidsuspensioni näol 280 eurot kuus, vaja oleks vähemalt 1000 eurot.
«Arstid on öelnud, et harju ära selle eluga, et see on sinu elu ja tulevik. Ma ütlesin neile, et ei ole. Arvan, et võiks olla rohkem võimalusi. Kui oleks aparaate rohkem ja võimalusi rohkem, eks siis annaks ka käia rohkem ja teha rohkem,» rääkis ta.
Invaliid peab Eestis ise võitlema, otsima võimalusi raviks, leidma ratastoolid ja muu. See on lisakoormus niigi vaevatud organismile.
«Kui inimene tahab ja tal selleks tahtejõudu on, võiks ju aidata igal võimalikul viisil, mitte et sa oled sant, harju ära sellega, me sulle kord nädalas midagi võimaldame, et sa ei nutaks. See ei ole lahendus,» lisas mees.