Mis vahe on intensiivravi erinevatel astmetel?

Kardioloogiaosakonna intensiivravi palat. Foto: Martin Ilustrumm

Terviseameti järelevalveosakonna juhtivinspektor ja arst Peeter Mardna selgitas, et kolmanda ehk kõrgema astme intensiivis viibivad patsiendid, kes on äärmiselt raskes seisundis ja vajavad ööpäevaringset valvet.

«Kolmanda astme intensiivravi on see viimane piir, kus tehakse kõik, mis inimese jaoks teha on võimalik,» ütles Mardna. «Seal on kõik patsiendid ühendatud monitoriga, tihtipeale vajavad nad toetavat hingamist ning on tilgutite all. Ehk nad vajavad intensiivset ravi ja aktiivset ööpäevaringset jälgimist,» lisas ta.

Kolmanda astme intensiivis on kõikvõimalikud aparaadid, mis aitavad parandada näiteks südametegevust või millega saab teha kopsude mehaanilist ventilatsiooni. Alati ei pruugi seal viibiv patsient kunstlikus koomas olla. Kuna sellesse osakonda satuvad kõige kriitilisemas seisus haiged, on kahe haige kohta ametis üks õde.

Esimese ja teise astme intensiivides on õdesid vähem. Seal on ka aparatuurne varustus väiksem kui kolmandas. Patsiendid, kes viibivad esimese astme intensiivis, saavad üldjuhul endaga ise hakkama. Teise astme puhul võib olla samuti patsiente, kes saavad ise liikuda, kuid raviprotsess eeldab, et õde jälgib neid pidevalt ja nad vajavad ka mõnda monitori.

«Kõik oleneb situatsioonist, sellest, mida otsustab konkreetne raviarst, milline on patsiendi seisund, kas ta saab ise hakkama, kas on vaja toetust, kas on vaja infusiooniteraapiat teha. Kõik oleneb patsiendi haiguse raskusastmest,» nentis Mardna.

Igas suuremas haiglas on eraldi intensiivraviosakonnad, kus ravitakse erinevate diagnoosidega kriitilises seisundis haigeid. Kuna kolmanda astme intensiivis saab ravida ka väga raskes seisundis haigeid, toimetataksegi nad sageli maahaiglast suuremasse haiglasse.