/nginx/o/2013/01/16/1526058t1hf4ca.jpg)
Rahustitest ja uinutitest vabanemine võib osutuda keeruliseks, sest nad tekitavad sõltuvust ja järsul ärajätmisel tekivad sageli teravalt väljendunud võõrutusnähud.
Uinutitest vabanemine võib osutuda keeruliseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Farmakoloogia doktorant ja neuroloogia resident Katrin Sonn kirjutab Meditsiiniuudistes, et enamiku rahustite ja uinutite kasutamisel areneb tolerants küllalt kiiresti, mille tõttu tekib vajadus ravimi annuseid tõsta. Suureks, kuid kõvasti alahinnatud probleemiks on nende ravimite puhul ka füüsiline sõltuvus.
Ravimi järsul ärajätmisel tekib Sonni sõnul tagasilöögiunetus ja värvikad, sageli košmaarsed unenäod mitmeid päevi pärast ärajätmist. Patsient ei seosta neid ravimi ärajätmisega ning peab olukorda ärevushäire või unehäire taastekkeks, kuigi tegemist on sisuliselt võõrutusnähtudega.
Nii rahustite kui ka uinutite ärajätmine peab toimuma järk-järgult, algul vähendades ravimi annust, siis tuues sisse n-ö ravimivabu päevi. Kui patsiendil on raskusi uinutist/rahustist loobumisega, on võidakse toetava meetmena raviskeemi lisada antidepressant või ka karbamasepiin.
Vajadusel tuleb võõrutusprotsessi kaasata psühhiaater ja/või psühhoterapeut ning keerulistel juhtudel toimub võõrutusravi statsionaaris.