Naistearst Kai Haldre: keisrilõikeid tuleks teha nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik

Pelgulinna sünnitusmaja reproduktiivmeditsiini keskuse juhataja Kai Haldre

FOTO: Stanislav Moshkov / Den za Dnjom

Keisrilõikega on nii nagu paljude muude asjadega – neid tuleks teha nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja. Võib väita, et Põhjamaad on oma tulemustega siinjuures näide sellest, kus see tasakaalupunkt ilmselt võiks olla, samas pole Eestit vaadates mingiks paanikaks küll põhjust.

Peaksime nägema kogu pilti laiemalt – keisrilõige tehakse ikkagi kas emapoolsetel või lootepoolsetel näidustustel selleks, et tagada nii ema kui lapse hea tervis – ja hindama, kas paralleelselt operatsioonide arvu kasvuga on tervisenäitajad paranenud.

Eestis on keisrilõigete osakaalu tõus paralleelne sellega, et samal perioodil on mitu korda langenud perinataalne suremus – laste surmad enne sünnitust, sünnituse ajal ja seitsme päeva jooksul pärast sünnitust – viis korda võrreldes 1992. aastaga. Oleme maailmas positiivses mõttes esirinnas ja meie tulemused on sarnased Põhjamaadega – edaspidi seda näitajat palju rohkem vähendada pole ilmselt enam võimalik.

Perinataalse suremuse selline langus on saanud teoks tänu alates 1990. aastate algusest sünnitusabis ja vastsündinute abis toimunud olulistele ümberkorraldustele. Nii aidatakse riskidega sünnitajaid kõrgema etapi raviasutustes, kus abi võimalused parimad. Tänu sellele, et oma erialale pühendunud arstid-entusiastid on kursis uusimate teadusuuringutega, on nad juurutanud ka uued emade ja laste jälgimise- ja raviprintsiibid. Võib väita, et Eestis on turvaline sünnitada. Erinevalt paljudest maailma maadest on rasedusega seotud naiste surmad Eestis ülimalt erandlik nähtus.

Keisrilõigete arvu tõusu panustavad veel mitmed tegurid. Siinjuures ei ole põhjendatud ainult ühe konkreetse teguri – naiste hirm/soov – rõhutamine. Näiteks kehavälisest viljastamisest tekkinud raseduste korral on erinevatel põhjustel suurem tõenäosus, et sünnitus lõpeb keisrilõikega. Võrreldes 25 aasta taguse ajaga sünnitatakse järjest vähem ka loote tuharseisu korral. Samuti on arenenud maailmas epideemiana kasvava ülekaalulisuse korral suurem tõenäosus, et rasedus lõpeb keisrilõikega. Ka eelneva keisrilõike korral on suur tõenäosus, et uue raseduse korral tuleb jälle sama operatsioon teha.

Meil on alati olnud rasedaid, kes keelduvad oma ja lapse tervisega riskides erinevatest meditsiiniliselt näidustatud ravivõtetest, sealhulgas keisrilõikest. Teisalt on rasedaid, kes keisrilõiget nõuavad ning arvavad, et see peaks olema vaba valik, tajumata lõpuni operatsiooniga kaasnevaid riske. Mõlemad äärmused pole head. Naistearstid ja ämmaemandad püüavad omalt poolt neid olukordi ennetada ning lahendada, kuid see pole alati kerge.

Tänapäeval on Eestis olemas toimiv tugisüsteem sünnitushirmuga tegelemiseks – kui rasedad vähegi oma hirmudest räägivad, siis saab ja tuleb neid abistada juba alates raseduse algusest. Meil on väga hästi toimivad perekeskused, kus naisi ja mehi sünnituseks ette valmistatakse – seal saab jagada oma sünnituskogemust ja seda läbi arutada. Samuti töötavad sünnitusmajades suurte kogemustega kliinilised psühholoogid. Need tugisüsteemid on rasedate ja nende pereliikmete seas väga populaarsed.