Suurhaigla arst: arsti juurde saamine ei tohi sõltuda postiindeksist

Eesti meditsiin on suurhaiglate poole kaldu. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Aastaid Suurbritannias töötanud ja praegu Põhja-Eesti regionaalhaigla anestesioloog Veiko Herodes kritiseerib praegu Eestis valitsevat suurhaiglate keskset lähenemist, mis maakonnahaiglaid välja suretab. Postimees avaldab loo autori nõusolekul.

Oma eriala (anestesioloogia- ja intensiivraviarst) tõttu puutun kokku kirurgiliste ja raskelt haigestunud patsientidega, seepärast toon edaspidi näiteid just vastavast meditsiiniharust ega puuduta peremeditsiini ja sisehaiguste valdkonda.

Ikka ja jälle mõtlen, miks üks või teine haige on saabunud Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse, kus ma praegu töötan. Kelle huvid on mängus? Kas patsient saab sellest parema kliinilise tulemi? Kas ja kuidas peaks maakonnahaiglaid päästma?

Maakonnahaiglate sulgemine on kulude kokkuhoid vaid korraks ja haigekassa eelarve jääb tänu sellele veel mõneks aastaks tasakaalu, kuid varem või hiljem avastame, et oleme saaginud oksa, mille peal istume. Küüniliselt võiks ju mõelda, et kõik on taotluslik – kallist meditsiiniabi vajavad eelkõige eakad inimesed ja kui haiguste avastamine ning ravi hilineb, siis... Nii et mõne aja pärast on tabatud teinegi kärbes: kokkuhoid pensionisüsteemilt.

Eesti suuremad haiglad (regionaal- ja keskhaiglad) töötavad juba praegu maksimumi lähedastel võimsustel. Muidugi on võimalik veel betooni investeerida ja laieneda, kuid teatud hetkel tulevad ette meditsiinilised ja mittemeditsiinilised piirid, näiteks haiglasiseste infektsioonide ohjeldamine ja patsiendikeskse miljöö loomine.

Ülekohus maainimeste suhtes

Praegu hospitaliseeritakse maapiirkonnast kirurgilisele ravile saabuv haige vähemalt 24 tundi enne operatsiooni. Maailmas püüeldakse selles suunas, et haiged saabuksid operatsioonipäeval. Muidugi nõuab see hästitoimivat süsteemi, et kõik vajalikud uuringud ja konsultatsioonid oleksid enne tehtud. Tulu saadakse voodipäevade kokkuhoiu arvelt, infektsioone ja tüsistusi esineb vähem ning tulemiks on kiirem väljakirjutamine ja väiksem ravikulu.

Teine suundumus maailmas on päevakirurgia, mis tähendab, et väiksemamahuliste operatsioonide järel saab patsient juba samal päeval koju. Maakonnahaiglate sulgemise järel hakkame neid protseduure tegema kallil regionaal- ja keskhaiglate pinnal ja haiged jäävad haiglasse, kuna üheks koju lubamise kriteeriumiks on elukoha kaugus meditsiiniasutusest.

Kirurgilist järelkontrolli suudavad perearstid ja -õed teatavas osas sooritada, kuid sageli hoitakse suuremates haiglates patsiente pikemalt voodirežiimil ainult selle pärast, et vastasel juhul kaoks patsient jäljetult.

Ligipääs tervishoiule ja meditsiinile ei tohiks sõltuda postiindeksist. Maal on väiksemad sissetulekud ja kehvem ühistransport. Miks peavad maaelanikud haiglaarsti külastuse eest rohkem maksma ning aega kulutama? Kas riigil on plaan koos maakonnahaiglate sulgemisega kompenseerida reisimise ja kaotatud tööpäevade kulu? Leian, et see oleks igati õiglane.

Paneme haiglad kinni, kuid kas oleme mõelnud, mida teeme neis töötava personaliga? Enamik neist on spetsialiseerunud ja võib-olla leidub neile loodavates tervisekeskustes tööd, kuid kindlasti ei jätku seda kõigile. Mõnest Eesti nurgast ehk kannatab sõita kesk- või regionaalhaiglasse tööle, kuid arvan, et paljud kolleegid hoopis pühivad Maarjamaa tolmu jalgadelt ja lähevad pagulasarstideks ning -õdedeks.

Sel juhul ei tohiks enam keegi kutsuda neid mugavuspagulasteks, pigem poliitilise ebakompetentsuse pagulasteks. Võib-olla läheb see arst esialgu ajutiselt, kuid statistika näitab, et peagi liiguvad kaasa nende elukaaslased ja lapsed. Väheneb maksumaksjate arv.

Väikehaiglad pole kehvemad

Haiglad on maakonnakeskustes sageli kõrgharidusega inimeste jaoks ainsad tööandjad haridusasutuste ja omavalitsuste kõrval ning haiglate sulgemine hakkab mõjutama terve kogukonna edasist vaimsust.

Kindlasti huvitab nii patsienti kui ka sotsiaalministeeriumit ja haigekassat, milline on kliiniline tase maakonnahaiglates. Aga milline on tase kesk- ja regionaalhaiglates? Ebaselgetel põhjustel peetakse Tallinnas kolme suurhaiglat, kuid pole ühtegi tõsiselt võetavat uuringut ega auditit, mis tõestaks, et haigla A ravitulemused on paremad kui haiglas B, või et haiglas C oleks tüsistusi vähem kui haiglas A. On vaid legendid, et «kolkas on suhtlemishälbega kõrilõikajad».

Meie erialaselts on juba aastaid kogunud andmeid kõikidest Eesti haiglatest ja nende võrdlemisel on leitud, et kergemate ja keskmiste raskusastmetega haigusjuhtumite korral ei ole mingit vahet, kas neid on käsitletud suur- või maakonnahaiglas!

Haiglate sulgemine maakonnakeskustes ei ole üheselt võetav kulude kokkuhoid ning sellel on paratamatult kaugemad tagajärjed, mida hiljem on tunduvalt kulukam tagasi pöörata.

Autorist

Veiko Herodes on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna. Suurbritannias õppides spetsialiseerus ta anestesioloogia ja intensiivravi erialale. Pärast 15 aastat töötamist Suurbritannias pöördus ta tagasi Eestisse.