Ivo Linna kirjutab oma Saarte Hääle kolumnis sellest, et kanepi legaliseerimine on kahe otsaga mäng.
Ivo Linna: kanepi legaliseerimine on kahe otsaga mäng
«Ühelt poolt: kui keelupoliitika ebaõnnestub, võivad tekkida mingid salajased kanepikasvatused. Nagu on viinakeeluga – siis hakatakse kohe salaviina jooma, bensiini nuusutama, liimi hingama. Ilmselt on inimkond projekteeritud ja ehitatud niimoodi, et tal on mõnuaineid vaja,» arutleb Linna saarlaste päevalehes Saarte Hääles.
Linna usub, et ilmselt on ka kanepiga nii, et kes seda proovib ja leiab, et see on hea, jääbki proovima.
Ta lisab, et igasugused mõnuained sillutavad teed sõltuvustele ning kui mõjusad poleks ka kanepi pooldajate argumendid, jääb Linna arstide ja teadlaste seisukoha pooldajaks, kes ütlevad, et kanepist võib tekkida selline sõltuvus, et hakkad tahtma pruukida juba kangemat kraami.
«Seega oleksin mina kanepi legaliseerimisele kindlasti vastu. Olen kindel, et väga paljudele minu arvamus ei meeldi. Paljud peavad mind seepeale konservatiiviks või lihtsalt vanaks – vanad on noorte meelest ju teadagi lollid –, aga mina arvan, et kui kanep kätte tuuakse, siis võivad sellest tekkida veel suuremad probleemid kui praegu,» märgib Linna.
Hoolimata sellest, et on riike, kus see on legaliseeritud, leiab Linna, et Eestile pole seda tarvis.
«Tõmban paralleeli: olemata purukarsklane, koristaksin igalt poolt ära ka alkoholireklaamid. Mõnikord on hea sõpradega napsi võtta, aga ma ei arva, et seda peaks reklaamima,» ütleb ta.
Linna lisab, et tallegi on mõned pillimehed kanepit pakkunud, kuid ta pole seda kunagi isegi proovinud. «Ma ei ole kasutanud ühtki mõnuainet peale alkoholi ja sigarettide. Tõsi, kord sõjaväes proovisime seda, mida Kaukaasia poisid tegid – panid terve pakitäie teed ühe kruusi sisse ja ütlesid, et küll on hea. Nemad nimetasid seda tšefiriks. Õnneks oli meil sõjaväes vaba päev ja ma magasin viisteist tundi jutti, aga mingit mõnutunnet ma küll ei tundnud,» jutustas Linna.