Psühholoog: perearsti teraapiafond ei kata kõigi patsientide ravivajadust

Foto: SCANPIX

Kuna teraapiafondi rahalised võimalused on väga väikesed, siis katab see vaid väga üksikute patsientide ravivajaduse, leiab kliiniline psühholoog Katri-Evelin Kalaus.

Psühhiaatria ja psühhoteraapia keskuse SENSUS kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut Katri-Evelin Kalaus ütles meditsiiniuudiste portaalile Med24.ee, et perearstidele patsientide kliinilise psühholoogi vastuvõtule suunamiseks loodud lisarahastus ehk teraapiafond moodustab vaid kolm protsenti perearsti pearahast ning sellest ei piisa.

«Psühhoteraapia võib sõltuvalt häirest kesta aga keskmiselt 4–16 seanssi. Loomulikult ei jagu vahendeid enamikule abivajajatest,» märkis ta.

Kalaus selgitas, et ka kuni eelmise aasta lõpuni sai perearst suunata patsiente otse kliinilise psühholoogi vastuvõtule või psühhoteraapiasse, kuid alates 2015. aasta 1. jaanuarist on muutunud rahastamise ja arvete haigekassasse saatmise süsteem. Kliinilised psühholoogid ei saa enam alates sellest aastast saata raviarveid otse haigekassasse ka juhul, kui tervishoiuasutusel, kus kliiniline psühholoog töötab, on ravi rahastamise leping. Kliinilise psühholoogi osutatavad teenused lisatakse suunava arsti raviarvele.

Küsimusele, mis on psühholoogide peamised hirmud seoses uue süsteemiga, vastas Kalaus, et see toob kaasa palju lisatööd arvutamisel ja omavahelisel arveldamisel.

«Enne sai haigekassa lepingupartner saata kõik arved kliiniliste psühholoogide teenuste eest nende enda koodi alt otse haigekassale, nüüd peab ta iga patsiendi eest saatma arve suunavale perearstile, kes siis peab omakorda tegema arve haigekassale. Ka peab perearst pidama arvet suunatavate isikute teenuste ja mahtude osas ning seda väga nappides rahastamistingimustes.

Palju segadust tekitab just see, et teraapia mahu plaanib ju kliiniline psühholoog või psühhoterapeut koos patsiendiga, hinnates patsiendi seisundit esimesel vastuvõtul ja uuringul.

Ravi juhtima peaks aga perearst, kelle jaoks teraapia sisu ja maht ei ole enne teenusele suunamist üldse hoomatavad. Perearstil on vajalik võimalikult kiiresti teada planeeritavaid seansse ja nende läbiviimise ajavahemikku, et ta ei saadaks ravile uusi kliente, kellele raha ei pruugigi jätkuda. Kliinilise psühholoogi ravijärjekorrad on aga pikad ja vahepeal ei pruugi üldse perearst hoomata, kui palju tal raha kulub ja kas teisi kliente üldse saata saab.

Kuna mahud on väga väikesed, siis katavad need ravivajaduse väga üksikutele patsientidele ja ka seda mitte täies ulatuses. Oleme perearstidega arutanud ka seda võimalust, et perearst suunab patsiendi kohe teatud kordadele psühhoteraapiasse (näiteks plaanib kohe esimesele vastuvõtule suunates kuus-kaheksa teraapiaseanssi).

See võib aga tähendada teraapia katkemist rahaliste vahendite puudumise tõttu või vajadust suunata patsient keset teenust teise lepingupartneri juurde. See toob kaasa palju segadust. Üks perearstikeskus, kes soovis meiega koostööd alustada, palus lepingusse märkida, et igale kliendile võimaldatakse teraapiafondi raames üks psühhoteraapiaseanss.

Psühhoteraapia algab aga kliinilise psühholoogi vastuvõtu ja uuringuga ning ei välta mitte kunagi vaid ühte seanssi. Sellist lepingut ei olnud me nõus sõlmima, sest see kahjustab patsiendi huve.»