Meedikute võimalused seksuaalvägivalla ohvrite abistamisel peaksid paranema

FOTO: SCANPIX

Eelmise aasta mais alustas Eesti Seksuaaltervise Liit projektiga, mis peaks looma meedikutele senisest paremad võimalused seksuaalvägivalla ohvrite abistamiseks. Üheks eesmärgiks on näiteks, et kui ohver pöördub EMOsse, saab ta kohe ka esmase psühholoogilise kriisinõustamise.

Projektimeeskonna liige günekoloog Kai Part rääkis meditsiiniuudiste portaalile Med24.ee, et praegu on Eesti arstide ja tervishoiuasutuste valmisolek tegelemaks seksuaalvägivalla ohvritega ebaühtlane.

«Seksuaalvägivalla ohvrid küll pöörduvad tervishoiusüsteemi poole, aga nad kipuvad pöörduma tükk aega pärast toimunud vägivalda. Nad pöörduvad psühhiaatri, naistearsti või perearsti vastuvõtule erinevate psühhosomaatiliste probleemidega, nagu peavalu, depressioon ja kõhuvalu. Mõnikord nad seostavad oma kaebusi seksuaalvägivallaga ja võivad öelda, et on seksuaalvägivalda kogenud, aga mõnikord mitte. Abi on olemas ja nende kaebustega tegeletakse.

Mis puudutab esmast kompleksset abi, mida meie tahame oma projektis tekitada, siis Eestis seda praegu ei ole. Paljud ohvritega kokku puutuvad meedikud on öelnud, et nad on ohvri abistamisel üksi, koostöö teemat valdavate siduserialade spetsialistidega on puudulik. Puudust tuntakse kaasajastatud juhendist, mis toetaks praktiliselt ohvri esmase läbivaatuse tegemist.

Seksuaaltervise liit avaldas umbes kümme aastat tagasi juhendi seksuaalvägivalla ohvri läbivaatuseks. Juhend levis haiglates ja osa arste kogus selle järgi bioloogilist materjali, näiteks DNA-proove, mida saab vajadusel uurimise käigus kasutada. Võimalik, et praegugi siin-seal seda juhendit veel kasutatakse.

Juhend oli ka selleks, et vigastusi detailselt ja korrektselt dokumenteerida. Arvatavasti mõned arstid väga täpselt neid vigastusi ka dokumenteerivad ja kui menetlust alustatakse, siis on tõesti võimalik arsti ülestähenduste põhjal mingisuguseid järeldusi teha, kuid tõenäoliselt tunnevad väga paljud arstid ennast selle probleemiga üksinda ja ilma toeta, samas kui seksuaalvägivalla ohvri abistamine peaks olema meeskonnatöö. Selliseid meeskondi Eestis praegu kuskil ei tööta.

Meie partnerid projektis on Oslo seksuaalvägivalla keskusest Norras, kus on kolmkümmend aastat sellised meeskonnad tegutsenud. Meie mõistes EMO juures on üksus, mis koosneb kriisinõustajast, arstist, õest. Samuti on kiirelt kättesaadav tasuta juriidiline nõustaja. Eesmärk on liikuda sarnases suunas ka Eestis, et nii pea, kui vägivalla ohver pöördub, saab ta kohe esmase psühholoogilise kriisinõustamise EMO juures.

Need nõustajad Oslos teenindavad ka teisi patsiente, mitte ainult vägivalla ohvreid. Üsna ruttu korraldatakse kohtumeditsiiniliste tõendite kogumine ja vigastuste korrektne kirjeldamine, samuti vajaminev meditsiiniline diagnostika ja abi. Seda teevad seksuaalvägivalla meeskondade arstid koos õdedega.

Ohver kutsutakse tagasi aktiivsesse rehabilitatsiooni, kus temaga kolme kuu jooksul kohtutakse korduvalt. Seesama nõustaja, arst ja õde töötavad temaga psühholoogiliselt, samas toimub ka meditsiiniline jälgimine. Kui kujuneb posttraumaatiline stressisündroom või mingi muu teise spetsialisti abi vajav olukord, siis rehabilitatsiooni käigus seda märgatakse ja ta suunatakse abi saamiseks edasi. Oslos on väga kõrge osalusprotsent – 60 protsenti neist, kes pöördusid esmase abi saamiseks, lähevad ka rehabilitatsiooni.

Eesmärk on, et kannatanul ei tekiks pikaajalisi kroonilisi seisundeid, vaid ta saab oma eluga edasi minna.»

Part rääkis, et projekti käigus tahetakse jõuda nii kaugele, et Tallinnas ja Tartus tekiks esmase abistamise meeskonnad seksuaalvägivalla ohvritele. Edaspidi võiksid need tema sõnul olla ka näiteks Pärnus ja Ida-Virumaal, et oleks neli kompetentsikeskust.

«Üleüldine eesmärk on parandada meedikute ja seotud spetsialistide teadlikkust ja oskusi. Seetõttu on meil meedikutele plaanis kümme tasuta koolitust, mis algavad selle aasta lõpus. Grupid on juba peaaegu täis. Plaanis on koolitada 250 meedikut üle Eesti. Kaheksatunnise koolituse käigus räägime traumareaktsioonidest, mida ohver tunneb, ja sellest, kuidas ta võib pärast traumat käituda. Ohver käitub vahel ebaloogiliselt või ei mäleta mõnda asja, mistõttu võib tunduda, et vägivalda pole toimunudki, ja ta valetab,» rääkis günekoloog.

Koolitused on mõeldud naistearstidele ja ämmaemandatele, EMO arstidele ja õdedele, kiirabitöötajatele, kõikidele eriarstidele ja õdedele ja sotsiaaltöötajatele, psühholoogidele, kes soovivad aidata seksuaalvägivalla ohvrit meditsiinisüsteemis.

Lisaks tahetakse koostada juhend, mis hõlbustaks ohvri läbivaatust ja leiu dokumenteerimist.

Populaarne

Tagasi üles