Naistearsti ja Lääne-Tallinna keskhaigla Pelgulinna naistekliiniku reproduktiivmeditsiini keskuse juhataja Kai Haldre sõnul on kombineeritud rasestumisvastaste vahendite kasutamisega kaasnevad riskid ammu teada ning naised, keda ohustab suurem risk trombide ehk vereklompide tekkeks, peaksid eelistama teisi rasestumisvastaseid vahendeid.
Östrogeenid, mida sisaldavad kombineeritud rasestumisvastased vahendid, suurendavad Haldre sõnul teatud patsientidel trombide tekkeriski kas selle pärast, et neil on trombide teket soodustavad kaasasündinud eripärad või selle pärast, et nad on sattunud olukorda, kus trombide tekkimise risk on tõusnud – näiteks jalatrauma, operatsioonid väikeses vaagnas, pikem lamamine mingi haiguse tõttu.
«Sellepärast ongi põhjaliku perekonna ja individuaalse anamneesi korjamine kõige olulisema tähendusega, et teada saada, ega naisel endal ega kellelgi tema lähedastest ole olnud trombidega haigusi. Kindlasti tuleb jälgida ka vererõhu väärtusi.»
Trombiriski võib Haldre sõnul suurendada ka väga pikk lennureis või näiteks viibimine kõrgmäestikus. «Östrogeene sisaldavad rasestumisvastased vahendid pole soovitatavad migreenide all kannatavatele naistele, ka väga suure ülekaalu korral tuleks kasu ja riskide suhet alati eraldi hinnata. Naised, kes suitsetavad ja on juba enam kui 35-aastased ei peaks neid vahendeid kasutama,» lisas ta.
Kui CNNi artiklis, mis rääkis hormonaalse rasestumisvastase tuperõnga Nuvaringi ohtlikest kõrvaltoimetest, oli välja toodud eelmise põlvkonna pillidega võrreldes kaks korda suurem trombirisk, siis Haldre sõnul jäävad suurusjärgud siiski samasuguseks. «Neid patsiente me käsitleme ikka täpselt samamoodi, hindame nende riske samuti nagu nende patsientide puhul, kes tahavad pille kasutada. Me räägime siin just nendest östrogeeni ja gestageeni sisaldavatest pillidest.»
Haldre sõnul on oluline kasutada võimalikult madalat doosi ja patsiendile võimalikult mugavat ja ohutut vahendit. «Oluline on teada, ega kellelgi lähisugulastest ei ole olnud trombiga haigust – infarkti, insulti – alla 45. eluaastat või trombe raseduse ajal. Sest kui ikkagi noor inimene teab, et tema emal, õel ja vanaemal on kõigil olnud noores eas infarkt või insult, siis ma arvan, et kombineeritud rasestumisvastased vahend ei peaks olema esmavalik,» rääkis ta.
Tohter kinnitas, et perekonna haiguste ajalugu peaks olema iga arsti standardküsimuste hulgas ning iga patsient peaks selle ka endale selgeks tegema. «Minul näiteks on, ma küsin seda alati. Riskid on sarnased, mis on raseduse puhul. Rasedus on trombiohu osas oluliselt suurem provokaator ja kõige enam peaks tähelepanelik olema kuue sünnitusjärgse nädala jooksul.»
Haldre selgitas, et rasedusaegne ja sünnitusjärgne trombioht on sarnaselt kombineeritud pillide võtmisega seotud hormonaalse taseme muutusega. «See on hormonaalne ümberkõlastus, sest looduse poolt on nii seatud – vere hüübivussüsteem kõlastub ringi, et naine ei sureks sünnituse ajal verejooksu tõttu.»
Just selle ohu tõttu ei soovitata ega ole tohtri sõnul mõtet (sest rasedaks sel ajal ei saa jääda) esimestel nädalatel pärast sünnitust kasutada kombineeritud rasestumisvastaseid vahendeid. Ning edaspidi tulevad kombineeritud vahendid kõne alla vaid neil, kes rinnaga ei toida.
Kui mõni arst võib ehk vere vedeldamiseks ja trombiriski vähendamiseks pillide võtmise ajal näiteks lennureisi puhul aspiriini soovitada, siis Haldre sõnul tekib sel juhul küsimus, kas sellise riskiga naine peakski üldse kombineeritud hormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid kasutama. Alati tasub arstiga nõu pidada, kui esinevad lisariskid.
Eriti praegu, kui on olemas ainult kollaskehahormooni sisaldavad pillid ja pikatoimelised vahendid, näiteks nahaalune implantaat ning emakasisene vahend, mida saab kasutada ka sünnitamata naine. «Alati saab vajadusel leida mõne teise tõhusa rasestumisvastase vahendi, millega ei kaane mõju naise hüübivussüsteemile,» märkis arst.
Haldre pani naistele südamele, et kõiki võimalikke situatsioone, mis võivad elu jooksul ette tulla, on naistearstil võimatu patsiendile nõustamisel rääkida ning kuulajal meelde jätta ning seetõttu on kuldreegel see, et kui mingit hormonaalset rasestumisvastast vahendit kasutatakse, siis alati tuleb seda mainida mis tahes arstile, kelle juures käiakse – olgu selleks siis perearst või mõni eriarst, kes kirjutab rohtusid välja. «Ja isegi siis, kui ei kirjutata mingit rohtu – näiteks trauma või operatsiooni puhul. On loomulik, et rasestumisvastase vahendi kasutamine muutub nii harjumuspäraseks, et sellele ei mõelda kui ravimile, mille kasutamine tuleks mõnes olukorras katkestada.»