/nginx/o/2011/05/23/594786t1h39ba.jpg)
Tallinna lastehaigla lastepsühhiaater Ere Vasli märkis Arstide Päevadel, et noorukite söömishäiretest on oluline rääkida ka teiste valdkondade spetsialistidega, sest söömishäire avastamine ja ravi jätkub mitte ainult psühhiaatri, vaid sageli ka perearsti, günekoloogi või nahaarsti juures.
Lastehaigla lastepsühhiaater Ere Vasli esitas Arstide Päevadel ettekande teemal «Noorukite söömishäirete ravi ja diagnostika», kirjutab meditsiiniuudiste portaal Med24.ee.
«Söömishäired algavad väga varakult, sageli teismeeas või enne. Kui haigus jääb ravita ja tähelepanuta, siis on iseloomulik haiguse pikk kulg. See pikk kulg tähendab oluliselt häiritud elukvaliteeti,» rääkis Vasli.
«Inimese elu keskpunktiks kujuneb tema kehakuju ja söömine. See häiritud elukvaliteet tähendab sagedast haiglaravi, kui haigus muutub krooniliseks, ja pikki psühhoteraapiaid, mis on kulukad.»
Söömishäired on Vasli sõnul kõige kõrgema suremusega psühhiaatrilised haigused. Näiteks anoreksia puhul arvatakse, et viis protsenti haigetest sureb, kusjuures pooled neist surevad suitsiidi tagajärjel. Varane ravi võib kulgu oluliselt muuta.
Söömishäire kõige nähtavamad osad on häiritud söömine ja kehataju. Tegelikult on need Vasli sõnul sisemise häiritud arengu nähtavad küljed. «Selle sees on ikkagi psüühikaprobleemid,» lisas ta.
On välja töötatud kolm küsimust, millele tasub mõelda, kui hindame lapse või noore söömist:
Kui vähemalt üks neist vastustest on «jah», siis tasuks Vasli sõnul mõelda, mis toitumisega toimub.
Kehataju on sageli seotud paksusetundega. See sisaldab endas palju muid tundeid ja täitmata vajadusi. Selle hulka kuulub näiteks uskumus, et vaid teised on atraktiivsed ning et kehakuju või suurus tähendab isiklikku läbikukkumist või edu. See on sageli seotud häbiga ja ärevusega. Inimene tunneb end oma kehas ebamugavalt ja ebakindlalt.
Kõige nähtavam häire on anoreksia, mille levimus naiste hulgas on 0,9-2,2 protsenti. Selline inimene hoiab teadlikult oma kehakaalu alla normi. Keskmine haigestumise vanus on 15 aastat, kuid Vasli sõnul nähakse sageli ka 10-12-aastaseid haigeid.
Varase ravi korral on see 80 protsendil edukas. Suremus on 5 protsenti. Buliimia levimus on naistel 1,5-2 protsenti. Keskmine haigestumise vanus on hilisteismeiga ja varane täiskavanuiga.
Oluline on märkida, et mida varem söömishäireid märgatakse ja raviga alustatakse, seda parem on ravitulemus. Laste ja noorukite ravi on edukam kui täiskasvanute ravi, kuna vähem on kroonilist kulgu ja pikaajalisi somaatilisi ja psühhiaatrilisi avaldumisi.