/nginx/o/2010/09/20/435849t1h705d.jpg)
Igaüks muretseb vahel - täiesti normaalne on olla ärevil enne eksamit või tööintervjuud. Kuid osa inimesi muretseb pidevalt ning maalib ka üsna argiste asjade puhul oma peas katastroofistsenaariume.
Ärevushäire ehk kui muretsemine hakkab muret tegema
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ligi viit protsenti inimestest tabab elu jooksul üldistunud ärevushäire. See on psüühikaprobleemidega ravile pöördunud inimeste diagnooside seas depressiooni järel teisel kohal, kirjutas Tartu Ülikooli teadusportaal Novaator.
Kuid sageli on arsti juurde pöördumise põhjuseks hoopis muud tervisehädad, näiteks unehäired. Mõnikord langevad ärevushäire all kannatajad alkoholismi, kui püüavad halvale enesetundele pitsist leevendust otsida.
Üldistunud ärevushäire all kannatajate kaebused on püsiv närvilisus, värisemine, lihaspinge, higistamine, peapööritus, südamekloppimine ja nõrkus. Kartlik ootus on kestnud vähemalt kuus kuud.
Esimeste sümptomite ilmnemisest kuni ärevushäire diagnoosimiseni võib minna isegi viis kuni kümme aastat. Lohutav tõsiasi on, et veerand üldistunud ärevushäiret põdenutest paraneb ise, ilma ravi vajamata. Samas võib paranemine olla ajutine – üldistunud ärevushäire on lainetava kuluga.
Naistel esineb üldistunud ärevushäiret enam kui meestel. Üldistunud ärevushäire on levinum üle 45-aastaste inimeste seas.
Pooltel juhtudel kujuneb ärevushäire tagajärjel välja depressioon või alkoholism.
Kuidas mõõta muret?
Tartu Ülikooli kliinilise psühholoogia magistriprojektis püüdis Signe Laipaik täita lünka, mis Eestis seni puudu: pole küsimustikke ega skaalasid, mille abil mõõta üldistunud ärevushäirega kaasnevat muretsemist ja muretsemisega seotud metauskumusi.
Muretsejad püüavad oma peas läbi mängida katastroofistsenaariume ning kui oodatud katastroof jääb tulemata, siis saavad nad oma muretsemisele hoogu juurde: ma muretsesin, seetõttu jäi halvem tulemata. Nii annab muretsemine kinnitust, et sellest oli abi.
Kuid teisalt usuvad selle häire all kannatajad, et pidev ärevus ja närvilisus võib kaasa tuua südameinfarkti või põhjustada vaimse kokkuvarisemise.
«Üldistunud ärevushäire all kannataja läheb õhtul magama ning hakkab muretsema sellepärast, kuidas ta järgmisel päeval tööülesannetega toime tuleb. Kui muremõtete tõttu und ei tule, tekib uus mure: kui ma nüüd kohe magama ei jää, ei puhka ma välja ja siis läheb mul homme tööl halvasti,» kirjeldas Laipaik häire all kannatajatele omast mõttelaadi.
Üldistunud ärevushäirega inimene jääb «lõksu» positiivsete ja negatiivsete uskumuste vahele: ühelt poolt usub ta, et muretsemine aitab tal ebameeldivustega paremini toime tulla ning teiselt poolt, et muretsemine võib ta haigeks teha.
Muretseja põimib end muremõtete ahelatesse ning hirmu teevad ka sellised pisiasjad, mis teistele pähegi ei tule: kartus hiljaks jääda, võimalus, et keegi näppab postkastist ajalehe või see, et auto võib ootamatult keset liiklust katki minna.
«Muretsemine on normaalne, tavaliselt muretseb inimene kõige rohkem oma pere pärast. Ärevushäire puhul teeb muret ka kõige tavalisemad igapäevased asjad, mille pärast muretsemine teistele pähegi ei tuleks,» ütles Laipaik.
TÜ kliinilise psühholoogia lektori Maie Kreegipuu ning psühhiaatriakeskuse Sensus kliinilise psühholoogi Katri-Evelin Kalause juhendamise all valminud töö on Signe Laipaiga sõnul pilootprojekt, mille lõpptulemiks peaksid olema toimivad eestikeelsed skaalad, mille abil mõõta üldistunud ärevushäirega seotud muretsemist.