«Pealtnägija»: Eesti haiglad püüavad suremise muuta väärikaks sündmuseks

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Sille Annuk/Postimees

Kui me sünnime siia maailma, siis on see üldjuhul üks ilus ja rõõmus sündmus - haiglad pakuvad erapalateid koos kõiksuguste lisateenustega, aga surm ja siitilmast lahkumine on pigem olnud üks kurb ja kole hetk.

Kuid nüüd tahavad mõned meie haiglad seda suhtumist põhimõtteliselt muuta ning teha ka surmast soliidne sündmus, vahendab ERR uudised «Pealtnägijat».

Tallinna diakooniahaigla Hiiul on üks väheseid kohti meie riigis, kus tegutseb hospiits ehk parandamatult haigete inimeste osakond. Teisisõnu - surm on selles majas väga sage külaline.

Tallinna Diakooniahaigla hospiitsijuht Teija Toivari selgitas, et hospiits ei ole ruumid, vaid filosoofia. «See, kuidas inimest peaks kohtlema tema surihetkel, sõltumata kohast, kus ta on. Mõned põhimõtted peaks rakendama, sõltumata, kus patsient sureb.»

Diakooniahaigla juhataja Jelena Leibur lisab, et haigla ülesanne ongi aidata inimesel, kes on sinna tulnud ning kellel ei ole enam tervendavat ravi, see elu viimane lõik läbida.

Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule kuuluva hooldushaigla hospiitsis lamavad enamjaolt viimases staadiumis vähihaiged. Seal on kohti 12 patsiendile, kokku seitsme palatiga. Kui kaua üks või teine inimene haiglas viibib, ei oska keegi ennustada.

«Mõnikord vaatad, et seal on paari päeva küsimus, aga ometi leiab inimene kuskilt veel mingid reservid endast ja ta elab veel paar kuud. Teinekord vaatad, et see pole üldse nii kaugelgi, saab veel aidata ja ometi saabub lõpp üsna ruttu. Mitte kunagi ei näe inimese sisse,» ütles Leibur.

Ülerahvastatus ei lase väärikalt lahkuda

Eestis on ametlikult kolm hospiitsosakonda: diakooniahaigla kõrval veel ka Tartus ning Ida-Tallinna Keskhaigla Järve hooldusravikliinikus. Kuid seal töötavatel omamoodi hingehoidjatel on üks suur mure - ülerahvastatus ja ruumikitsikus ei lasegi alati väärikalt lahkuda.

Järve hooldusravikliiniku direktor Eve Karmo sõnul on sealses hospiitsosakonnas 12 voodikohta, mis on põhiliselt kaheinimesepalatid. «Ruumi väga palju ei ole ja unistus ongi saada hospiitsi kõik ühesed palatid. Siin majas ruumi jätkub, jätkuks ainult raha need ruumid korda teha,» ütleb Karmo.

Järve hooldusravikliiniku juht unistab terve esimese korruse hospiitsosakonnaks ümberehitusest. Haigekassa seni hospiitsteenust ei rahasta, kuid arstide arvates ei piisa väärika lahkumisega seotud tegevuste katmiseks ainult õendus- ja hooldustegevuse toetamisest. Paljuski selleks ongi palliatiivset ravi pakkuvad arstid ehk surija eest hoolitsejad loonud mittetulundusühingu Pallium.

«MTÜ Pallium on taotlenud Haigekassalt hospiitsteenuse hinnakirja lisamist. Hospiitsteenus on vaieldamatult kallim, kui on iseseisev statsionaarne õendusabi, sest hospiitsteenuse juurde kuulub kindlasti valuravi tohter, hingehoidja, sotsiaaltöötaja, psühholoog, logopeed. Selliste teenuste rahastamist praegune õendusabi hind ei võimalda,» selgitas Karmo.

Aga sarnaste murede kütkeis ei maadle ainult Eesti vanima haigla töötajad. Tallinna diakooniahaiglas, kuhu 2002. aastal norralaste abiga Eesti esimene hospiitsosakond rajati, töötab surevate inimeste kõrval kõigest kaks õde.

Jelena Leibur rõhutab, et surija vajab ikkagi rohkem personali ja tihti ka rohkem vahendeid, ka valuvaigistite osas.

«Praegu meil on nii, et on kaks üheinimese palatit ja ülejäänud kahe inimese omad. Kui oleks võimalik, ma vahetaks teistpidi. Võibolla kaks palatit kahe inimese ja ülejäänud ühe inimese omad. Kahe inimese palatis on nii, et lähedane ei saa alati olla 24 tundi patsiendi juures, ta võib ööbida osakonnas, aga alati ei saa olla, sest teine patsient on ka kõrval,» ütles Tovari.

Patsient: lõpupoole on hea omaette olla

Patsient Maie Aasa märgib, et kui inimene hakkab omadega lõpu poole saama, siis oleks hea omaette olla ning selliseid ruume oleks väga vaja. «Kui kõrval on samasugune kehvakene ja üks läks eile, siis vaatadki, et ma lähen siis homme ja tal pole mingit elutahet.»

65-aastane Maie on täiesti uskumatu tegelane. Arstid on talle 18 viimase aasta jooksul pannud koguni neli erinevat vähidiagnoosi, aga vapper naine on endiselt meie seas. Järve hooldusravikliinikust on saanud talle sisuliselt teine kodu. Ta on saanud kolm keemiaravi ja veel viis on ootel. «Nii et see läheb kuskil sügiseni, ma ei tea...,» lisab ta.

Maie rõhutab, et inimene harjub kõigega, isegi keemiaraviga. «Tuleb võtta seda nii nagu ta on ja, käid ära ja. Enne on küll selline tunne, et nii, nüüd aitab, enam ma ei lähe, võibolla mõtled ühe päeva nii, aga siis ikka lähed. Ikka tahaks elada vee,» on naine täis elutahet.

Elutahet aitab Maiel kõrgel hoida tema poeg ja pojapoeg. Staažikas patsient ütleb, et on ühe korra juba teispoolsuses ära käinud ning teab, et surma ei ole mõtet karta.

«Kui ma sünnitasin 40-aastaselt poja, siis olin pilve peal, olin ära, siis ma nägin midagi ja see ei olnud üldse paha. Ja seda on paljud rääkinud. Paha oli siis, kui tagasi toksiti, aga pärast olin õnnelik, sest mul on poeg. Enne aga ütlesin taevasse jumalale, et kui võtad ühe, siis võtad kaks, kui jätad ühe, jätad kaks. Muidugi protseduur oli väga pikk, kord üks, kord teine, aga lõpuks ma võitsin, mõlemad jäime,» ütleb Maie.

Ka Maie leiab, et surijad vääriksid rohkem privaatsust ja paremaid tingimusi. Kui aga Eestis on inimene, kes teab surmakultuurist ja matusekommetest kõige rohkem, siis on see professor Marju Kõivupuu.

Kõivupuu selgitab, et surma on meie ümber väga palju, alustades laste arvutimängudest ja filmidest ning kollasest meediast, kus õnnetused ja surm domineerivad. «Aga näiteks, kui on tarvis kolleegile avaldada kaastunnet, siis tullakse küsitakse, kuidas seda teha, kuidas käituda, kui töökollektiivis on lein. Me seda päris hästi ei oska, sest me enam ei puutu surmaga kokku ja kõik see, mida me ei tunne, tekitab meis teatavat hirmu».

Appi tuleb uus sisekujundus

Tallinna Ülikooli teadur ütleb, et meie ühiskonnas on miskipärast toimunud surmast võõrandumine ja siit ilmast lahkumine on justkui tabu teema. Aga vähemalt Ida-Tallinna Keskhaigla püüab seda suhtumist muuta. Just nii plaanitakse sealse hospiitsosakonna palatid koostöös kunstiakadeemia tudengitega hoopis stiilsemaks muuta.

«Meie turundusosakond on hästi aktiivne ja tulid meile appi, sest olemegi olnud hädas oma ruumide kujundusega. Mõni aeg tagasi vaatasid seintelt vastu pildid patsientidest. Ma arvan, et ei tee kellelgi meelt palju rõõmsamaks, kui ta vaatab teist endasugust seina pealt. Siin peaks ikka natuke teistsugust olema,» leiab Karmo.

Haigla hospiitskorrus ei pea ilmtingimata olema tehniline ja steriilne, vaid ta võib vabalt välja näha ka värvikirev. Värvilised ja kirevad seinad ning justkui mõnus spaa-nädalalõpp enne viimset ja lõplikku puhkust. Just sellist õnnelikku lõppu pakub Venemaal Peterburis asuv lastehospiits. Nüüd on ka meie kunstitudengitel ees väljakutse luua selle aasta lõpuks täiesti uus interjöör Järve hooldushaigla hospiitsosakonda.

«Eelkõige mõtleme neile patsientidele, kes voodist üldse välja ei saa. Ja kui inimene peab päev läbi vaatama valget lage, on ikka nukker küll,» märgib Karmo.

Marju Kõivupuu arvates võiks mõned kulutused, mis tunduvad olevat elu nautimisele suunatud, ümber vaadata ja suunata nende ridade peale, mis aitavad meie vabariigi kodanikel väärikalt siinse eluga hüvasti jätta.

Surm ei ole kindlasti see teema, mida seltskonnas hea meelega arutatakse ja mille peale tihti mõeldakse. Et moodsas ühiskonnas muutub aga suremine aina rohkem haiglakeskseks, siis ongi meie haiglad võtnud eesmärgiks teha ka meie maise teekonna lõpust ilus sündmus, enne kui me toonela teele asume.

Tagasi üles