Südamearst: rahateenimine on tõsine väljakutse ka tervisele

Dr Tiina Uuetoa Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Ida-Tallinna keskhaigla südamekeskuse juhataja Tiina Uuetoa sõnul on rahateenimine meie riigis tõsine väljakutse tervisele, sest krooniline väsimus ja depressiivsus kulutavad ka südant.

Uuetoa rääkis Pealinnale antud intervjuus, et Eesti inimeste juhtivaks surmapõhjuseks on südamehaigused ning et tihtipeale esinevad Eesti inimestel korraga  nii vererõhuprobleemid, ülekaal kui ka muud terviseprobleemid.

Südame- ja veresoonkonnahaigustesse sureb rohkem naisi, miks siis üldiselt kiputakse näiteks infarkti meeste haiguseks pidama?

Tõsi, südamehaigused on eriti teadvustatud meeste haigustena ja infarkte esineb meestel enam. Aga südamehaigused ei ole ainult meeste pärusmaa – seda näitab statistika. Ainult et näiteks südameinfarkti põevad naised keskmiselt umbes 10-15 aastat hiljem kui mehed. Mees põeb elus esmast infarkti umbes 55-aastaselt – see on parimas töövõimeeas mees, ühiskonna ja perekonna tugi.

Tema haigestumine riivab valusalt ja silmatorkavalt. Samas, pensionieas Eesti naise infarkt jääb emotsionaalselt tagaplaanile – pensionär jäi haigeks, mis parata, vanainimene ongi haige. Suhtumine ja teadvustamine on meeste ning naiste puhul paraku erinev.

Kui räägime naise tervisest, siis millest me räägime? Rasedusest, sünnitamisest ja rinnavähist. Kõik muud justkui ei olekski naiste haigused. Aga insulti surevad naised meestest enam, kõrgvererõhktõbi on vägagi sage – ainult start on meestega võrreldes mõnevõrra hilisem.

Kui meestel tekivad vererõhuprobleemid neljakümnendates, siis naistel viiekümnendates – naiste vererõhuhaigus jääb sageli menopausi aega, mil vanajumal «õnnistab» naisi väga paljude muudegi kaebustega, sellepärast see hüplik vererõhk kogu paketis ka nii palju ei eristu ja jääb esmalt varju.

Selle hilinemise tõttu kaotab naine kui patsient ka esmast tähelepanu.

Olen kuulnud, et naiste infarkti puhul on ka sümptomid teistsugused, hägusamad kui meestel, ja tihti ei osata infarkti isegi ära tunda?

Infarktist rääkides tuuakse välja kolm alarühma, kelle puhul haigustunnused võivad olla pigem ebatüüpilised: naised, suhkruhaiged ja eakad. Kui vaatame oma naispatsienti, siis tihtipeale on ta seda kõike – ta on suhkruhaige eakas proua. Tihti on sellisel juhul infarktikaebused tõesti udusemad. Ei tarvitse olla klassikalist jõulist valu rinnus, mis kogemusena jääb mällu igaveseks. Eriti meestel, kellel paljudel 45.-50. eluaastaks pole mingit valukogemust õieti olnudki.

Ent petlikud infarktisümptomid ei ole ainult naiste teema. Näiteks südame allseina infarkti puhul võib esiplaanil olla hoopis tugev kõhuvalu, iiveldus, oksendamine – sellised haiged satuvad sageli esmalt kirurgi tähelepanu alla. On patsiente (enamasti eakad), kelle esmane infarktisümptom on hoopis segasusseisund, hallutsinatsioonid, minestus – nemad satuvad neuroloogi vaatevälja. Mõnel inimesel ei ole üldse valu, on ainult rütmihäired või õhupuudus.

Ebatüüpilisema pildiga infarkti puhul võtab arstilgi aega, et aru saada, millega tegemist. Ja paraku – maailma statistika osutab, et infarktihaiguse kõige esmane manifestatsioon võib olla ka äkksurm. Umbes pooled infarktihaigete surmad tekivad haiglaeelsel perioodil. Need haiged ei jõua kunagi haiglaravile.

Kes peaks südamehaigust diagnoosima ja ravima – perearst või kardioloog?

Esmane ennetus, diagnostika ja ravi on Eestis tegelikult paigas – see peab algama perearstist. Samas on mul tunne, et elanikkonna silmis toimub tõeline arstiabi kusagil haiglates. Paljud inimesed on hirmus maiad uuringutel ja protseduuridel käima, aga kõik edaspidised soovitused ja raviskeemid, mis tehtul põhinevad, ei ole enam nii põnevad. Huvi raugeb, kui algab argipäev ja regulaarne ettekirjutatud tablettravi. Sellest on kahju, sest ravimite jõud raskemaid südametüsistusi vältida on suur.

Olukord on selline, et see, kuidas Eesti hästi komplekteeritud haiglates infarktihaigeid ravitakse, on maailmatasemel, ühtne Euroopa ja Ameerika ravikäsitlusega, aga meie infarktihaigete suremus peale haiglast väljakirjutamist on kõrge ja edulugu ei jätku peale haiglaravi. See pole ainult Eestis nii – Euroopa kogemus näitab samuti, et umbes pooled patsiendid võtavad haiglas määratud ravi ning antud soovitusi ja ravieesmärke nii tõsiselt nagu peaks. Küll on Eestile eriomane korrastatud jälgimissüsteemi puudumine pärast infarkti.

Mõneti on see ju mõistetav – infarkt tundub tavainimese ettekujutuses olevat ühekordne haigushoog?

Nii ta on, mõni infarktihaige on jahmunud, kui kuuleb, et tema haigus vajab pikaajalist ravi. Tuleb patsient ennast kuu aega pärast infarkti näitama – nüüd on mul ravikuur läbi, kõik halb ja haigused on jäänud seljataha. Arstina ütled, et see ravikuur ei lõppegi, see on eluaegne, haigus ja igapäevane ravi jäävad teiega. Ütled ja näed, et mõnel patsiendil on seda väga raske omaks võtta. Mõni kaobki ära, mõni muutub ärevaks ja ülimurelikuks. Ja paljud lepivad ja lähevad oma elu ja haigusega edasi.

Kui rääkida, kes on hea patsient – hea patsient on enda haigust aktsepteeriv patsient, kes saab aru, et eeskätt peab ta ise oma tervisesse ja ravisse panustama, usaldades arste ja arvestades nende soovitustega.

Ma ise olen pujään, kes oma perearsti ei kuula. Kõik muud näitajad on ideaalsed, aga kolesterool jube kõrge. Ja ma ei ole nõus rohtu võtma, sest mind hirmutab mõte, et peangi seda elu lõpuni tegema. Mis siis õige oleks?

Kolesterool ei ole ju ainult üldkolesterool. Otsused ravi, ka tablettravi osas tehakse erinevate vererasvade «paketi» alusel. Ravi algab enamasti dieediga.

Me saame kolesterooli kehaväliselt, toiduga, aga ta on ka kehaomane, organism ise sünteesib seda. Kolesterool on ülitähtis aine meie kehas, ta on rakumembraanide universaalne koostisosa, seega ei ole ta olemuslikult midagi kahjulikku või mõttetut.

Nende juhtudel, kui kolesterooli ainevahetuse häire aluseks on kolesterooli liigne süntees, dieediga numbreid kontrolli alla ei saa. Sellisel juhul kasutatakse ravimeid igapäevaselt ja aastaid. Eluaegse ravi käivitamisega plahvatab palju küsimusi. Näiteks kõrged kolesterooliväärtused on ka lastel – kas ka neid peaks ravima? Nendel teemadel diskuteeritakse, laste ravimisel ollakse ülekaalukalt kaldu ei-poolele.

Kas noorepoolne sale inimene südametervest perest, kellel vererõhk on normaalne, kes on füüsiliselt aktiivne, toitub tervislikult, ei suitseta, kuid kellel on kõrge kolesterooliväärtus, peaks kindlasti kasutama kolesterooli alandavaid ravimeid? Selline otsus olgu alati individuaalne. Teada on, et nn kolesterooliravimid on üliolulised infarkti ja trombi alusel tekkinud insuldi järel – korduv haigestumine on harvem, suremus väiksem.

Tõenduspõhisus on maailmas laiemalt arutatud teema, sest eelmisel sajandil läbi viidud paljude ravimite kliiniliste uuringute järeldused saadi 90 protsendi ulatuses keskealiste meeste baasil. Õnneks on see nüüd muutunud. Igapäevaste praktiliste raviotsuste tegemisel tuleb arvestada ja leppida, et kui uurimisandmed pärinevad näiteks 60+ patsientidelt, siis maailmas pole mõnede otsuste tegemisel 30-aastase jaoks tõenduspõhiseid andmeid olemas. See, et noor inimene ei tee otsuseid pimesi, ei ole pujäänitsemine, see on eluterve mõtlemine.

Tervise arengu instituut avaldas hiljuti uuringu, mille järgi Eesti inimesed on üleväsinud. Kas südant mõjutavad ka väsimus ja ületöötamine?

Mõjutavad küll. Mõne aasta ees oli Eesti naise tervise konverentsi teemaks öötöö. Tookord ma üllatusin, kui paljudel inimestel on kokkupuude öötööga – meedikutel, hotellitöötajatel, toitlustus-, transpordi-, meelelahutustöötajatel. Öötööga seonduvad nii südameriskid kui ka vähiriskid. Ning on riike, kus regulaarselt öösiti töötavate inimeste puhul käsitletakse teatud haiguseid kutsehaigustena ning kompenseeritakse vastavalt.

TAI uuringu üks sõnum on, et väga paljud inimesed on tööga ülekoormatud. Tööd tehakse ülejõu palju, valimiste aegu saime kõik selgeks, et palju on palgavaesust ning sellest tingitud stressi ja lootusetust. Rahateenimine meie riigis on tõsine väljakutse ka tervisele. Tekib krooniline väsimus, depressioon ja kõik see kulutab.