Postimehes ilmus 25.aprillil artikkel silmaklappidega ravimite tarbijatest ja ravimeid hirmkallilt müüvatest ravimitootjatest. Kas see ikka tegelikult ka nii on? Sobiv oleks juurde panna ka ravimitootjate nägemus olukorrale Eestis, mis avab ka teisi tahke, kirjutab ravimitootjate liidu juhatuse liige Riho Tapfer.
Esmalt peab tunnustama nii sotsiaalministeeriumi kui ka haigekassa järjepidavat tegevust inimeste harimisel, et patsient eelistaks valida just odavamat ravimit mitmete sama toimeainega ravimite seast. Soovitus on tõepoolest mõistlik, aga paraku kipub see olema ainsaks ravimipoliitiliseks meetmeks. See, kas Eestis on uute ravimite kättesaadavus piisav ja võrreldav Euroopa keskmiste näitajatega, ei huvita justkui kedagi. Tundub, et uute ravimite kättesaadavus on pelgalt ravimitootjate mure.
Selgub, et olulisemaks peetakse sama toimeainega ravimite valiku vähendamist ja välja soovitakse lükata piirhinnast kallimad ravimid. Esmapilgul võib selline tegevus tunduda isegi mõistlikuna, kuid lähemalt probleemi vaadeldes selgub, et hoopis vähendatakse konkurentsi ja mõningatel juhtudel võib loetelusse alles jääda ainult 1-2 sama toimeainega ravimit.
Ravimite tootmise- ja tarneprotsessis võib aga ajuti esineda probleeme, mistõttu allesjäänud ravimi puudumisel võib tekkida olukord, kus patsiendile ei pruugi olla ravim kohe kättesaadav, kuna teised samatoimeainega ravimid on soodusnimekirjast eemaldatud. Seda riski tasub alati arvestada ja kunagi ei ole mõistlik valikut kuntslikult kitsendada.
Patsiendi ja haigekassa rahakott on ju niikuinii kaitstud – osta kui tahes kõrge hinnaga ravimit (sama toimeaine piires) – makstakse kinni ikka ravimi piirhinna piiresse jääv osa. Ülejäänud on juba inimese enda valikust tingitud rahaline risk. Kui siia juurde lisada veel apteekrite kohustus pakkuda soodsaimat valikut ja arstidele pandud kohustus kirjutada välja toimeainepõhine retsept, siis on tarbija küll igakülgselt kaitstud ja kunstlik ravimivaliku vähendamine ei muuda midagi paremaks.
Üle aasta tagasi muudetud ravikindlustuse seaduse eelnõu seletuskirjas toob sotsiaalministeerium välja, et nendest 610 ravimist, mille kohta on sõlmitud hinnakokkulepe ja mis on ainsad sama toimeaine ja manustamisviisiga Haigekassa ravimite loetellu kantud ravimid, on vajalik ligikaudu 15 protsenti nimistu ravimitel hinnakokkulepet muuta, so ca 90 ravimit. See tähendab seda, et ainult 15 protsenti ravimitest on olnud hind kõrgem kui võrdlusriikides - see fakt peaks kummutama ka müüdi sellest, et Eesti on justkui üks kallima hinnatasemega riike.
Vaatame veel numbreid. Sotsiaalministeeirumi kodulehelt on leitav statistika ravimihindade dünaamika kohta aastatest 2006-2014. Sealt nähtub, et retseptiravimite hinnad on langenud igal aastal, kusjuures alates 2011 aastast keskmiselt üle kuue protsendi aastas. Ja nii see ongi – geneeriliste ravimite lisandumisel konkurents suureneb ja hinnad langevad. See omakorda peaks andma võimaluse uute ravimite lisamiseks soodusravimite nimekirja. Kahjuks kokkuhoitud raha ei lähe alati ravimite kättesaadavuse parandamiseks.
2011 aastal valmis ravimitootajate liidul nägemus ravimipoliitika kujundamisest Eestis, mille eesmärgiks oli tagada 2015. aastaks Eesti patsientidele ravimite kättesaadavus Euroopa Liidu keskmisel tasemel. Paraku ei jõudnud sellest nägemusest sisuliselt midagi Sotsiaalministeeriumi visiooni. Ja nii on Eesti endiselt Rumeenia, Bulgaaria ja Serbiaga viimaste seas.
Siiski on ka märgata mõningaid positiivseid märke. Lõpetuseks jääb üle soovida, et meie poliitikakujundajad ja täideviijad seaksid ka uute ravimite kättesaadavuse ravimipoliitika osaks.