/nginx/o/2012/05/14/1103484t1hccd6.jpg)
Ligi 150 000 Rootsi 12- ja 15-aastast last hõlmanud uuring näitas, et vanemate lahkuminek on laste psühhosomaatilisele tervisele halb, ent sellest, kas laps jääb elama ühe vanema juurde või veedab mõlema vanemaga võrdselt aega, sõltub väga palju.
Uuring: ühe vanemaga jäänud laste tervis on kehvem
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teadlased võrdlesid uuringu raames lapsi, kelle vanematel oli pärast lahkuminekut või lahutust ühine hooldusõigus, mille puhul laps sai mõlema vanemaga võrdselt aega veeta, nendega, kes elasid peamiselt ühega vanematest. Kõik lapsed olid kuuenda või üheksanda klassi õpilased, kirjutab Medical News Today.
Uuringus vaadeldi ka tuumikperre jäävaid lapsi ning tehti järeldus, et vanemate lahkuminek on sõltumata sellest, kellega laps elama jääb, lapse tervisele kehvem kui mõlema vanemaga koos elamine.
Ühise hooldusõigusega laste puhul leiti vähem probleeme kui neil lastel, kelle eest hoolitses vaid üks vanem. Probleemideks, mida vaadeldi, olid keskendumisraskused või raskused magamajäämisel, peavalud, kõhuvalud, pinges, kurb või uimane olek, vähene söögiisu.
Uuringust selgus, et kõige sagedamini esines lastel uneprobleeme, seejuures ühe vanemaga elavatest lastest esines neid 22 protsendil, peamiselt ühe vanemaga elavatest lastest 19 protsendil, ühise hooldusõiguse puhul 14 protsendil ja tuumikperedes elavatest lastest 13 protsendil.
Levinud olid ka peavalud: ühe vanemaga elavatest lastest esines neid 19 protsendi, peamiselt ühe vanemaga elavatest lastest 17 protsendil, ühise hooldusõiguse korral 14 protsendil ja tuumikperedes elavatest lastest 12 protsendil.
Uuringu autorite sõnul on ühine hooldusõigus saanud läänemaailmas levinumaks alles viimase 20 aasta jooksul. Näiteks Rootsis oli 1980ndatel vaid ühel-kahel protsendil lahutatud või lahku läinud vanematest ühine hooldusõigus, samas kui 2010. aastaks oli vastav näitaja tõusnud umbes kolmandikuni.
Kuna varasemad uuringud on näidanud, et lastel, kelle vanemad on lahku läinud, tekivad suurema tõenäosusega emotsionaalsed ja käitumuslikud probleemid, tahtsid teadlased uurida, kas laste kodune elukorraldus ehk see, kas nad elavad pidevalt ühe vanemaga või peavad näiteks liikuma ema ja isa kodu vahet, mõjutab psühhosomaatiliste probleemide tekkeriski.
Teadlaste sõnul on ühise hooldusõiguse esinemissageduse tõus teinud nii lastearstid kui ka teadlased murelikuks. Uuringu pealkiri küsib: «Viiskümmend kolimist aastas: kas ühise hooldusõiguse ja laste psühhosomaatiliste probleemide vahel on seos?».
Potentsiaalsed stressorid, mis kaasnevad ühise hooldusõiguse ja sellega, et laps elab kord ühe, kord teise vanema juures, on järgmised:
- Pikk vahemaa kooli, sõprade ja vabaajategevusteni jõudmiseks
- Stabiilsuse puudumine suhetes vanematega ja koduses keskkonnas
- Vajadus kohaneda kahe erineva pere elukorraldusega
Ent kuigi varasemate uuringute põhjal on kahes kodus elamine veidi murettekitav, näitavad uued uuringutulemused, et see võib olla siiski parem kui ühe vanemaga elamine.
Teadlased rõhutasid, et psühhosomaatilised sümptomid on seotud stressiga, ning et kahes kodus elamine võib tekitada lastel stressi. Samas võib lähedase kontakti säilitamine mõlema vanemaga selle üles kaaluda.