Legendaarne psühholoog Tõnu Ots ehk Doktor Noormann rääkis TV3 saates «Kolmeraudne», et praegused noored on eelmiste põlvkondadega võrreldes materialistlikumad ja tähtsustavad tunnete asemel seksi.
Tõnu Ots: noorus pole hukas, vaid blaseerunud
«Noorus pole hukas, ta on blaseerunud,» tõdes pärast 26 aasta pikkust pausi taas teismeliste hingehädasid tohterdav psühholoog.
«Elu on kuidagi kontsentreeritumaks ja räigemaks muutunud. Kusjuures keegi ei häbene oma labasusi, aga häbenetakse tundeid – ei julgeta neist rääkida ja imestatakse, miks neist peaks rääkima,» kirjeldas Ots.
Armastusest enam ei räägita
Delfi noortelehe lugejate e-kirjadele vastav psühholoog tõi välja, et 20 aastat tagasi 15-16-aastasi vaevanud küsimused teevad nüüd muret juba 11-12-aastastele. «Täiskasvanuks saamise probleemid on jõudnud peaaegu lapseikka,» tõdes ta.
Ots rääkis, et kui vanasti kirjutati Doktor Noormannile pikki südamevalu täis kirju, mis olid pisaratest laiali valgunud, siis nüüd on abipalved sageli vaid kolme-nelja lause pikkused ja peegeldavad materialistlikku maailmavaadet.
«Kogu see tundemaailm on materialiseerunud – enam ei räägita armastusest, vaid poiste või tüdrukute omamisest,» ütles psühholoog. «Tüüpiline on see, et ma ei ole kunagi poissi omanud, ma tahaksin omada oma poissi. Varem oli probleem poisil, kuidas tüdrukule meeldida, praegu küsivad tüdrukud seda, kuidas poisse ära sebida.»
Enne seks, siis suhe
Tundemaailma asemel on esikohale tõusnud seks, tõdes Ots. «Keegi ei räägi tunnetest, vaid rohkem ikkagi lähedussuhetest,» ütles ta ja lisas, et juba 13-14-aastased tüdrukud jagavad omavahel muljeid seksuaalpartnerite arvu teemal.
Psühholoogi sõnul on praegustele noortele omane käitumine, et emotsionaalsele lähedusele eelneb füüsiline. «Praegu on üldine müüt see, et proovime teineteist voodis läbi ja siis räägime käimisest. Tüdrukud kirjutavad, et on viis-kuus korda poisiga maganud, et kas peaks käima hakkama,» kirjeldas Ots.
Kirjade tagant kumab peamise probleemina läbi noorte suur üksildustunne, märkis psühholoog.
«Neil ei ole kellegagi rääkida, kellegi käest küsida. Väga palju kumab läbi sellist klammerdumist, on väga vaja kellestki kinni hoida, et keegi oleks lähedal,» kirjeldas Ots käitumist, mida tema hinnangul võib lausa suhtesõltuvuseks nimetada.