Elu Eesti moodi – kilomeetri raadiuses on kümme apteeki

Apteek.

FOTO: Toomas Huik/Postimees

Kui 2000. aastal oli Harjumaal Laagri alevikus ja selle ümbruses üks apteek, siis viisteist aastat hiljem on neid kokku juba kuus. Keskmiselt siis üks apteek ca 1000 inimese kohta, kui Laagri, Alliku ja Koidu küla kokku lüüa. Mida see tähendab kohaliku tarbija jaoks?

Tallinna külje all asuva aleviku südames toimetab kolm rohupoodi: Laagri apteek vallamajaga ühes hoones, kõige hilisem tulija Ülikooli Apteek Comarekti ruumides ja Vae tänaval Magnumi majas Aphotheka haruapteek, kirjutab Saue valla leht Kodukant. Pärnu maantee äärsetes marketites on veel kolm: Pääsküla Selveris ja Maksimarketis Aphotheka ja Rimis Benu. Omandivormi mõttes on Laagri apteegi näol tegemist n-ö sõltumatu proviisori-apteegiga, ülejäänud viis kuuluvad ketiapteekidesse.

2006.-2014. aastani kehtis apteegiturul asutamispiirang – linnas tohtis kuni 3000 elaniku puhul olla üks apteek, maapiirkondades pidi olema kahe apteegi vahe vähemalt 1 kilomeeter. Laagri alevik kuulus just selle viimase piirangu alla. Eelmise aasta detsembris tunnistati see nõue kehtetuks, kui vaba ettevõtlust piirav ja põhiseadusega vastolus olev seadus.

Laagri apteek tegutseb juba aastast 2000, Maksimarketisse tehti rohupood samuti enne 2006. aastat. Uue seadusemuudatuse tulemusena täienes Laagri piirkond kohe kolme apteegiga. Veebruaris avati Rimis Benu, märtsis tekkis Magnumi kontorimaja juurde Vae tänaval Aphotheka apteek, mis ettevõtte sõnul on küll pigem suunatud Aphotheka netiapteegi teenindamiseks ja varustamiseks, kuid sinna võivad ravimeid ostma minna ka kliendid tänavalt. Comarketis avati aprilli esimestel päevadel Ülikooli apteek. Ligi 6000 elanikku teenindab seega viis rohupoodi, pluss otse vallapiiril veel Pääsküla Selveri Aphotheka.

Ravimiamet, mis väljastab apteekidele tegutsemislubasid, kinnitab, et apteegipiiranguid puudutanud regulatsioonide seletuskirju analüüsides on leitud, et apteegi teeninduspiirkonnas võiks olla 2500 kuni 4000 elanikku, et apteegi pidamine end ära tasuks. «Apteegiteenuse kättesaadavuse tagamiseks piisaks, kui Laagri alevikus oleks üks-kaks apteeki. Aga uue apteegi avamise otstarbekuse üle otsustab konkurentsitingimustes apteegipidaja. Seni ei ole märgata tiheda konkurentsi tõttu apteekide sulgemise trendi. Pigem on tegevuse lõpetanud või ümber kolinud mõned ebasoodsas asukohas olnud apteegid, kus puudus ka konkurents,» ütleb Liis Prii Ravimiametist.

«Meie hinnangul on selline tihedus ebanormaalne ning toob varem või hiljem kaasa mõne apteegi sulgemise. Nii väikese keskmise elanike arvuga ei saa jätkusuutlikult kõiki apteeke majandada,» leiab Apotheka ketti opereeriva Magnum AS-i juhatuse liige Kadri Ulla.

Äri versus tervis

Majandusõpikuist on teada, et suurenev konkurents peaks muutma tarbija jaoks teenuse odavamaks ja kvaliteetsemaks. Tugevamad jäävad ellu ja need, kes konkurentsiolukorraga kohaneda ei suuda, langevad välja. Lihtne ettevõtlusloogika.

Proviisorapteeki pidav Ester Tiru Laagri apteegist vaidleb sellele vastu ‒ tema hinnangul ei saa apteeke käsitleda kui tavapärast äri. «Eesti seadusandluse mõttes ei ole apteek tervishoiuasutus, aga see on tavapärase maailma praktika mõistes ebanormaalne olukord. Apteegis peaks olema kõige olulisem patsiendi heaolu, mitte ärilised eesmärgid,» leiab Tiru. Lihtsustatult ütleb Tiru seda, et ketiapteegid, mis enamuses kuuluvad otsapidi ka ravimite hulgimüüjatele, hakkavad omaniku survel müüma majanduslikult tasuvamat ja emafirma poolt pakutavat kindlat kaupa, kliendi huvid pannakse sellevõrra tahaplaanile, apteker ei saa olla vaba oma professionaalsetes otsustes. Proviisoriapteekidel seda survet ei ole, neil on voli võtta sisse just seda kaupa, mida vajalikuks peetakse.

«Sellega me ei nõustu. Meie ketiapteegid kindlasti lähtuvad patsendi huvidest ja soovivad alati pakkuda parimaid lahendusi,“ pareerib Kadri Ulla neid väiteid. Samasuguse pisut loosungliku vastusega sekundeerib talle ka Ülikooli Apteegi juhataja Reet Teng: „Ülikooli Apteegi eesmärk on pakkuda parimat apteegialast teenindust ja laia kaubavalikut külastajatele.»

Ravimiameti hinnangul ostavad kõik Eesti hulgimüüjad ravimeid sisse samadelt välismaistelt tarnijatelt ja saavad müüa vaid Eesti ravimiregistris olevaid ravimeid. «Ketiapteegid tellivad tõesti ravimeid enamasti oma lepinguliselt hulgimüüjalt, mis on sageli ka emafirmaks ‒ see on neile kõige mugavam. Kuna suuremad hulgimüüjad omavad laos praktiliselt kõiki Eestis turustatavaid ravimeid, puudub vajadus teiselt hulgimüüjalt ravimite ostmiseks. Nii hulgimüüjad kui apteegid peavad tagama odavamate retseptiravimite kättesaadavuse (ravimid, millele on sõlmitud hinnakokkulepe), seepärast on need ravimid erinevatel hulgimüüjatel saadaval ning reeglina sama hinnaga,» kommenteerib Liis Prii.

Proviisorite nappus

Teiseks probleemiks peab Ester Tiru asjaolu, et väljaõppinud proviisoreid napib Eestis juba täna. Olukorras, kus apteeke tekib järjest juurde, ei ole tagatud professionaalsete töötajate leidmine kõikidesse rohupoodidesse. «Ravimite müümine ei ole nii lihtne kui pakipiima või saiapätsi müük. Suur osa on inimese nõustamisel, tema ära kuulamisel ja personaalsel teenindamisel. Koolitatud ja kogemustega proviisoreid lihtsalt ei jätku enam igasse apteeki, seda enam, et suur osa Eesti proviisoreid on juba nagunii pensionile mineku eas,» teab Tiru.

Ravimiameti kinnitusel peab apteeki juhtima proviisorist apteegi juhataja, kes vastutab ka haruapteekide tegevuse eest. «Kõik apteegi töötajad, kes ravimeid väljastavad ja kliente ravimite osas nõustavad, peavad olema proviisorid või farmatseudid. Apteegis võib olla ka ilma erialase hariduseta töötajaid, näiteks klienditeenindajad, abitöölised, kuid nad ei tohi ravimeid väljastada ega ravimitealast nõu jagada. Ravimiamet ei ole tuvastanud, et apteegiteenust oleks osutanud apteek, kus ei ole sobiva haridusega töötajaid,» kinnitab Prii Ravimiametist.

Järgneb hoopis hinnatõus?

Kui konkurents käivet kahandab, on üks võimalus ka tõsta hindu, et seda tasa teha. Hinnapoliitikat saavad apteegid mõjutada ainult osaliselt. «Ravimite hinnatase on üle Eesti võrdlemisi ühtlane ning ei sõltu sellest, kas tegemist on ketiapteegiga või mitte. Selle põhjuseks on riiklikult kehtestatud juurdehindluse piirmäärad,» selgitab Ulla Magnumist. Ja kuna ravimite müük moodustab keskmiselt 75% apteekide käibest, siis kas on oodata riigi tasandil lobby-tööd, et hindu tõsta ja kasumit selle arvelt kasvatada?

«Hetkel ei ole Ravimiameti andmetel kavas juurdehindluse määrasid tõsta. Retseptiravimitele (soodusravimid) on kehtestatud piirhinnad ja sõlmitud hinnakokkulepped. Seega olulist tõusu ravimite hindade osas ei ole ette näha ka apteekidevahelise konkurentsi kasvades. Ravimi hinna määrab suures osas ravimi tootja,» nendib Prii.

Sulgemislaine

«Ostjaid jääb ju sellises konkurentsiolukokorras kõikidel vähemaks, käive väheneb, kasum väheneb. Siin on ketiapteekidel selge eelis. Nemad võivad kontserni toel kasvõi 5 aastat kahjumiga töötada, see kaetakse mõne kasumlikuma asukohaga apteegi arvelt. Proviisoriapteek seda endale lubada ei saa,» nendib Tiru. Ka tema ise seisab praegu kohakuti teadmisega, et võib-olla tuleb mõne aja pärast apteegi uksed sulgeda. «Kuigi just viimasel kuul on inimesed tõotanud meile, et jätkavad kindlasti just meie juures käimist. Ma olen selle eest väga tänulik, selline tunne on, et oleme oma klientide kaitse all,» rõõmustab Tiru.

Ülikooli apteegis ollakse samuti optimistlikud: «Esimesed töönädalad on läinud positiivselt. Comarketis asuvat apteeki on senini külastanud väga positiivselt meelestatud ja sõbralik klientuur,» nendib Reet Teng.