/nginx/o/2015/05/13/4058925t1h3579.jpg)
Sao Paolo ülikooli teadlaste läbi viidud uuringu järgi on meeste stressihormooni kortisooli tase jooksumaratoni järel kaks korda kõrgem ja meessuguhormooni testosterooni tase samas pea kaks korda madalam kui enne starti.
Mida teeb maratonijooks testosteroonitasemega?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teadlased võtsid vaatluse alla 20 tervet meest vanuses 25 kuni 42. Nad jälgisid neid mõni päev enne ja pärast 42,2 km jooksu ja ka maratoni ajal. Teadlased mõõtsid hormoonide taset ning lihaskahjustuste markerite taset jooksjate veres, kirjutab ergo-log.com.
Nii selgus, et kohe pärast maratoni lõpetamist oli vaatlusaluste testosteroonitase kaks korda väiksem, olles kukkunud 673lt 303 nanogrammini detsiliitri kohta. Kortisoolitase tõusis aga järsult, 20,3lt 42,5 mikrogrammini detsiliitri kohta. Kuigi päev pärast maratoni ei olnud testosteroonitase jõudnud päris jooksueelsele tasemele, oli see siiski piisavalt tõusnud ning teadlased lugesid seda täielikuks taastumiseks.
Ent nad ei teinud seda pelgalt testosteroonitaseme põhjal, vaid tegid järeldusi pigem kortisooli ja testosterooni vahelise suhte põhjal. Sest päev pärast maratoni ei olnud ka kortisoolitase samal tasemel nagu enne jooksu, nii et kahe hormooni omavaheline suhe oli sama.
Teadlased mõõtsid ka ensüümide LDH ja CK kontsentratsiooni. Mida kõrgem on nende tase, seda suurem on kehas lihaskahjustus. Kohe pärast jooksu oli vastav tase märkimisväärselt tõusnud ning päev hiljem oli veelgi kõrgem.
Brasiilia teadlased järeldasid, et maratonijooks võib põhjustada väljendunud füüsilist stressi, mille tulemuseks on selge hormonaalne tasakaalutus ja raske rakukahjustus.