Seksuaalhälvetega inimesed saavad oma abiliini

FOTO: SCANPIX

Juunikuus hakkab MTÜ Eesti Abikeskused ja selle juhatuse liikme, psühhiaater-seksuoloog Imre Rammuli algatusel tööle nõuandetelefon erinevate seksuaalhäiretega inimestele. Tohter loodab, et tänu anonüümsele hingeabile ning oskuslikule suunamisele jääb nii mõnigi seksuaalkuritegu sooritamata.

Just selle pärast ongi abiliini nimeks pandud STOPP – et ennetada või panna piir seksuaalhälbelisele käitumisele.

Projekti kooostööpartneriteks on justiitsministeerium, sotsiaalministeerium, Eesti Seksuaaltervise Liit. Ettevalmistusperioodi ja umbes esimese poole aasta töö katab Norra riigilt saadud toetus. Mis saab rahalises mõttes edasi, näitab Rammuli sõnul elu.

«Seni on küll nii sotsiaal- kui justiitsministeerium näidanud head tahet, et see asi käima panna ja loodame, et seda tahet jätkub ka selleks, et kui see tegevus ennast õigustab, siis leida ressurss, et seda telefoni edasi vedada,» ütles ta.

Ehkki Rammuli sõnul on võimatu hinnata, kui suur vajadus sellise telefoniliini järele Eesti riigis on, usub ta kindlalt, et see vajadus on olemas. «Üsna selge on see, et mida me näeme meedias vilksatamas mingite kohtu-case’ide näol, on jäämäe tipp,» märkis ta seksuaalkuritegudest rääkides.

«Samas on paljudel inimestel sageli see küsimus, kas ma olen normaalne. Ja võib-olla on analoogne küsimus kohati ka lapsevanematel. Ehk siis me ei keskendu oma konsultatsioonitegevuses vaid mingitele seksuaalkurjategijatele ja -ohvritele, vaid tavapärasest eristuvale seksuaalsusele,» selgitas Rammul.

Ta lisas, et milliste seksuaalhäiretega inimesed uuele telefoniliinile helistama hakkavad, selgub alles siis, kui see liin on avatud. «See telefon on mõeldud nii ohvritele kui ka nendele, kellel on mingi seksuaalhälbeline orientatsioon. On mõeldud nendele, kelle seksuaalsus eristub. Näiteks, kui inimesel on sadomasohistlikud seksuaalfantaasiad, kui talle on omane mingisugune fetišistlik käitumine, mis tahes.»

Rammul tõdes, et nimetatud probleemidega inimesi on ka tema vastuvõtule sattunud ning on selge, et sugugi mitte kõik ei julge arsti poole pöörduda.

«Kui rääkida isegi seksuaalfunktsiooni häiretest, siis siin-seal on väidetud, et nendest inimestest jõuab arsti vastuvõtule kuskil kümme protsenti, kellel mingisugused sellised probleemid on – ma pean silmas nüüd erektsioonihäireid või enneaegset seemnepurset või siis anorgasmiat (võimetust kogeda orgasmi - M.L.). Kui nüüd rääkida veel edasi seksuaalhälbelisest käitumisest, siis on stigmatiseeritus ja hirm pöörduda kordi suurem.»

Ehkki fetišistlik käitumine võib muuga võrreldes tunduda üsna kahjutuna, lükkas Rammul selle arvamuse ümber. «No teeb ikka teistele liiga - te mõelge vaid, kui keegi Galojani pesu ära varastaks, see oleks ju majanduslik häving!»

Ta lisas, et kui selline seksuaalsuundunus on inimesel domineeriva iseloomuga, siis võib see saada takistuseks paarisuhte loomisel. «On näiteks käinud naisi, kes on leidnud mingi naistepesu kasti enda voodi alt või ma ei tea kust koha pealt,» rääkis Rammul, viidates võõraste naiste pesule.

Ent veelgi sagedamini esineb tema sõnul seda, et vanematel tekib oma trans- või homoseksuaalsete kalduvustega lapse puhul küsimus, kas nad on midagi valesti teinud või et mida saaks teha. «See küsimuste ring on tunduvalt laiem kui kriminaliseeritud seksuaaltegevus,» nentis Rammul.

Hüpoteese selle kohta, millest seksuaalhälbed tekivad, on tohtri sõnul mitmeid, kuid ühest põhjust siiski välja tuua ei saa. «Need võivad olla mingisugused kas siis hormonaalsed häired lootearengu perioodil või siis näiteks kudede vähene tundlikkus erinevatele bioaktiivsetele ainetele, mis puudutab peaaju spetsiifiliste keskuste väljakujunemist. Ja nii mõnelgi juhul on küsimus selles, et inimesel on juba esmaselt mingid psüühilised iseärasused ja sellele ladestub seksuaalhälbeline suundumus, mis on tekkinud konkreetse kogemuse pinnal. Kas ühekordse või korduva kogemuse pinnal, kuidas kellelgi,» rääkis ta.

Rammul tõdes, et tema juurde on sattunud ka partneri zoofiilia kalduvuse üle kurtnud inimesed. Ehkki seda on ette tulnud võrdlemisi vähe, ei pea seksuoloog probleemi sugugi haruldaseks. «Kindlasti on see mingisugune selline seksuaalkäitumise vorm, mida küllaltki palju praktiseeritakse, aga samas, ega see ei toimu tänaval...» viitas tohter sellele, et enamasti jääb see pigem teiste ees saladuseks.

Mida saab arst seksuaalhälvete korral teha? Rammuli sõnul saab neid sõltuvalt konkreetsest juhtumist ravida nii psühhoteraapia kui ka ravimite abil.

Loodava telefoniliini eesmärk on eelkõige anda inimestele võimalus rääkida ja muret kurta. «Me ei tegele nende inimeste ravimisega telefoni teel. Ja teine asi, mis on samavõrd selge, et me proovime leida selle inimese jaoks sobiva optimaalse lahenduse, kelle poole pöörduda ja mida teha,» ütles arst.

Helistajaid hakkavad nõustama spetsiaalse väljaõppe saanud inimesed. «Nad on arsti baasharidusega, aga on ka psühholooge meil hõlmatud protsessi. Tegemist ei ole seksuoloogide hordidega, kes hakkavad seal konsulteerima. Kuid nad on saanud baasväljaõppe ja lisaks on nõustamiseks loodud nõustamisalgoritmid ja vastavalt vajadusele me teeme neid algoritme juurde ja täiendame protsessi käigus.»

Ta lisas, et kui tekib tõsisem probleem, millele konsultant ei oska kohe vastust anda, on loodud võimalus, et siis saab helistaja juba erialaspetsialistile või spetsiaalettevalmistuse saanud isikule ümber suunata.  

«Üks tohter on meil näiteks naistearsti baasharidusega, ka seksuaalnõustaja, koolitused läbi teinud,» tõi Rammul näite.

Tagasi üles