Üha enam inimesi on valmis arstiabi eest maksma

FOTO: SCANPIX

Sotsiaalministeeriumi ja haigekassa tellimusel valminud Emori uuring näitas, et üha suurem osa Eesti elanikke on valmis arstiabi eest oma taskust maksma – nende inimeste osakaal, kes ei oleks nõus midagi maksma, on langenud varasemalt kolmandikult 15 protsendile.

FOTO: TNS Emor

«Siin on teatud muutus loomulik, sest elatustase pisitasa tõuseb,» märkis sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna juht Triin Habicht. Ent kui paremale järjele jõudmine soodustab valmisolekut ravi eest maksta, siis põhjused peituvad eelkõige pikkades järjekordades tasuta vastuvõtule.

Neid, kes ei oleks enda või pereliikme arstiabi eest nõus midagi maksma, on keskmisest enam mitte-eestlaste seas ning nende hulgas, kelle tervis on halb.

Samas oleks tervelt üle kolmandiku elanikest nõus maksma kuni 20 eurot ning 14 protsenti elanikest oleks nõus maksma üle 50 euro. Veel aasta varem oli üle poolsaja euro võrra rahakotti kergitama nõus olnud inimesi alla kümnendiku.

Kõige sagedamini ollakse nõus maksma hooldusravi ja koduõendusteenuse ning taastusravi eest. Ent kasvanud on seejuures ka nende inimeste osakaal, kes on valmis maksma ambulatoorse eriarsti vastuvõtu, haiglaravi, päevaravi, uuringute ja analüüside, protseduuride ja operatsioonide ning ka perearstiabi eest.

Kui uuringus osalejate käest küsiti tasulisel vastuvõtul käimise kohta viimase 12 kuu jooksul, selgus, et eriarsti külastanutest oli 24 protsenti selle eest ise maksnud. Hambaravi ja ilukirurgia ei läinud seejuures arvesse. Enamikul juhtudel oli tasulisele vastuvõtule pöördumise põhjuseks liiga pikk järjekord tasuta vastuvõtule.

Ülejäänud juhtudel oli põhjuseks see, et sooviti pääseda kindla arsti juurde, perearst ei andnud saatekirja või polnud vajalikul eriarstil inimese kodukohas tasuta vastuvõttu. Teistest enam on tasulisel eriarsti vastuvõtul käinud noored Tallinna elanikud ning kõige rohkem on käidud raha eest naha- ja suguhaiguste arsti ja naistearsti juures.

Pikad järjekorrad

Ravijärjekordade pikkus ei ole uudis ning ka sel aastal näitas uuring täpselt samuti nagu aasta tagasi, et viiendik inimestest pidi oma arstivisiiti ootama üle kahe kuu, mis ületab märkimisväärselt haigekassa kehtestatud kuue nädala piiri. Üle ühe kuu pidi arsti vastuvõtule pääsemist ootama kokku 43 protsenti eriarsti külastanutest.

Probleeme eriarsti juurde pääsemisega tuleb sagedamini ette Põhja-Eesti, sealhulgas Tallinna elanikel. Viimaste, seejuures eriti 30-60-aastaste hulgas on keskmisest enam ka neid, kes annavad negatiivseid hinnangud nii tervishoiukorraldusele Eestis kui ka arstiabi kättesaadavusele.

«See ei ole hea olukord, et need kindlustatud, kes kõige rohkem maksavad, suhtuvad kõige kriitilisemalt ja on kõige vähem rahul arstiabi kättesaadavusega,» märkis haigekassa juhatuse esimees Tanel Ross.

Habicht tõdes, et ooteajad eriarsti ambulatoorsele vastuvõtule on pikad eeskätt Tallinna ja Tartu haiglates. «Patsientide soov pääseda ravile kesk- ja regionaalhaiglatesse on suurem kui haiglate võimalused ambulatoorsete vastuvõttude pakkumiseks.»

Haigekassa haiglate ravitegevuse tagasiside aruande kohaselt on haiglavõrgu arengukava (HVA) haiglatest kõige pikemad ravijärjekorrad tõepoolest Tartu ülikooli kliinikumis ja Ida-Tallinna keskhaiglas (ITK). Kliinikumis moodustasid lubatud maksimumi ületavad ehk üle 42-päevase ooteajaga vastuvõtud möödunud aastal 49 protsenti ja ITKs 46 protsenti kõigist esmastest vastuvõttudest.

Ent pikad järjekorrad suurhaiglatesse tähendavad praegu ka seda, et ühtse, kõiki haiglaid hõlmava digiregistratuuri puudumisel ei tule patsiendid sageli tõenäoliselt selle pealegi, et kui ühes asutuses on soovitud arsti juurde pikk ooteaeg, siis mõnes teises võib tohtri vastuvõtule pääseda hoopis kiiremini. Nii ummistuvad suurhaiglate järjekorrad üha rohkem.

Ühtne digiregistratuur võimaldaks otsida sobivat arstiaega kõigi saadaval olevate hulgast, ent selle kasutuselevõtt on jäänud toppama haiglate valmisoleku taha – paljud haiglad kasutavad oma süsteemi ning ei ole soovinud kasutusele võtta riiklikku lahendust.

Kuid Tanel Ross tõdes, et ühtse digiregistratuuri kasutuselevõtt ei ole ainult aja broneerimise küsimus. «Seal on teine pool väga oluline ja see on e-saatekiri – et perearstilt jõuaks eriarstile struktureeritult ja täielikult informatsioon, mis seda konkreetset haigusjuhtumit puudutab.»

Lisaks pikendavad arstijärjekordi ka tühivisiidid. Nimelt läheb umbes kümnendik arstide vastuvõtuaegadest kaotsi, kuna patsiendid ei teata õigel ajal, et nad ei tule kohale.

Habicht märkis samas, et möödunud aasta neljandas kvartalis toimus kolm neljandikku haiglate esmastest plaanilistest ambulatoorsetest eriarstiabi vastuvõttudest ravijärjekorra lubatud maksimumpikkuse jooksul.

Vastates küsimusele, miks ei ole arstiabi kättesaadavus siiski aastate jooksul paranenud, kui probleem on teada, juhtis Habicht tähelepanu sellele, et Eesti tervishoiukulud on rahvusvahelises võrdluses suhteliselt madalad. 2013. aastal moodustasid nad vaid kuus protsenti SKPst, samas kui Euroopa Liidu keskmine on 9,6 protsenti. Ravikindlustuse eelarve moodustab aga ligikaudu 66 protsenti kogu tervishoiule kuluvast rahast.

«Võtmeküsimuseks arstiabi kättesaadavuse parandamisel on esmatasandi arstiabi (perearstiabi – M.L.) rolli suurendamine ja perearstide-eriarstide koostöö tõhustamine,» lisas Habicht.

Tõsi, ka kevadel avalikustatud Maailmapanga analüüs näitas, et suur osa eriarstivisiitidest on välditavad – näiteks kõrgvererõhktõvega patsientide puhul saaks ligi 70 protsendil juhtudest patsiendi nõustamise ja ravimi väljakirjutamisega hakkama ka perearst, mis tähendaks keerukamate südame-veresoonkonna probleemidega patsientide jaoks lühemat järjekorda kardioloogile.

Eriarsti usaldatakse rohkem

Elanike küsitluse järgi on tervelt 61 protsenti viimase aasta jooksul perearsti külastanutest suunatud eriarsti juurde ning see osakaal on varasemate aastatega võrreldes kasvanud – seda hoolimata sellest, et üha enam rõhutatakse perearstide pädevust kergemate hädade lahendamisel.

Kõige enam on kasvanud nende osakaal, kes on saanud saatekirja eriarstile enda soovil või nõudmisel, mis kinnitab taas kord inimeste suuremat usaldust eriarstide vastu. Ent kasvanud on ka nende hulk, kelle perearst on edasi suunanud enda initsiatiivil.

Esmatasandi arstiabiga ollakse samas üldiselt rahul: oma rahulolu kinnitas tervelt 91 protsenti viimase aasta jooksul perearsti külastanutest. Rahulolematute seas domineeris põhjusena arsti ebakompetentsus patsiendi silmis ja vale diagnoos. Rahulolu juures avaldab aga enim mõju see, kui arusaadavalt arst suudab haigust ja ravivõimalusi selgitada.

Erirasti puhul määrab aga rahulolu ka soovitud vastuvõtuaja saamine. Selle mõju on küll nõrgem kui eriarsti käitumisest ja suhtlusoskusest tingitud mõju, ent siiski olemas.

Kolmandik möödunud aastal eriarsti juures käinutest ei saanud soovitud aega. Ülekaalukalt peamine põhjus soovitud aja mittesaamiseks oli liiga pikk järjekord ükskõik millise eriarsti juurde saamiseks. Konkreetse eelistatud arsti juurde aja mittesaamine oli põhjuseks veerandil juhtudest ning pakutud aja mittesobivust tõi välja 12 protsenti.

Eriarstiga ei jäänud rahule kümnendik vastuvõtul käinutest. Keskmisest enam jäid rahule maapiirkondade elanikud, kes kogevad sagedamini, et eriarst annab neile arusaadavaid selgitusi, pühendab piisavalt aega, suhtleb meeldivalt ning on asjatundlik.

Rahulolematust põhjustas seejuures ennekõike arsti ebakompetentsus patsiendi silmis ja tema suutmatus patsiendi probleemi lahendada. Oluliselt vähem toodi välja arsti ükskõikset, ebameeldivat suhtlusstiili, seda, et arst ei andnud piisavalt infot või juhiseid ning pikki järjekordi või vähest patsiendile pühendatud aega vastuvõtu vältel.

Uuringu käigus küsitles Emor 1645 Eesti 15–74-aastast elanikku. Küsitlustöö viidi läbi ajavahemikus 11. veebruar kuni 1. märts 2015.

ERIARSTIGA RAHULOLEMATUSE PÕHJUSED:

«Ei saanud probleemile lahendust, ei osatud ka nõu anda, mida ette võtta.»

«Rääkis pool tundi suhkruhaigusest, kuigi oli probleem kilpnäärmega. Ei saanud targemaks.»

«Arst ei viitsinud isegi vaadata minu poole, rääkimata spetsiifiliselt haige elundi vaatamisest. Tabletid, digiretsept, valuvaigistid – kõik.»

«Pealiskaudne läbivaatus, mingit resultaati polnud, ei saanud targemaks.»

«Arst ei osanud minu jaoks arusaadavalt seletada mu terviseseisundit.»

«Ei olnud piisavalt aega ärakuulamiseks, tehti ruttu paar väikest proovi ja head aega, aga probleemid jäid.»

Allikas: Eesti elanike hinnangud tervisele ja arstiabile 2014, TNS Emor

Tagasi üles