Kui räägime tõemeeli tervislikust ja säästlikust eluviisist, alustagem sellest, et võtta eeskuju kahelt 37-aastaselt valgekraelt, kes liiguvad linnas hoopis teisiti kui kõik teised.
Ebatavaliselt tööle
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
7. juuni 2015, 15:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selleks ajaks, kui enamik mehi – ja ka palju naisi – töölt koju jõuab ning pärast pakiliste pereasjade õiendamist viimaks välja ennast liigutama pääseb, on Uku Almannil juba ammuilma 27 kilomeetrit oma jalgel läbitud.
Ei, ta ei näpista selleks aega lõunapausi arvelt ega varasta seda tööajast. Ometi on ta leidnud võimaluse, kuidas ühendada töö mõõduka spordiga. Selle asemel, et istuda hommikul Pääskülas autorooli ning vaadata Tallinna kesklinna poole kulgevas liiklusvoos eessõitjate punaseid piduritulesid, tõmbab ta jalga rulluisud ja liugleb nendega Tartu maantee algusse. Almann (37) töötab finantsprotsesside automatiseerimise lahendusi pakkuva OpusCapita müügijuhina.
Võib-olla olete teda hommikuses ja õhtupoolses Tallinna liikluspildis märganud, kiiver peas ja väike seljakott vahetusriietega turjal? Sest Almann läbib 13,5 kilomeetri pikkust teekonda kodu ja töökoha vahel rulluiskudel juba seitsmendat aastat. Selle ajal jooksul pole ta kohanud kedagi teist, kes sama teeks. Tänavu, mil lumi sulas varakult, sai ta rullitamist alustada juba märtsi keskel. Sedasi on ta nüüdseks kogunud juba ligi kuussada kilomeetrit ehk on mullu sama ajaga võrreldes kahesajaga plussis.
Ent ega Almann käi rulluiskudega tööl seepärast, et trenni teha ja võidusõitudeks vormi koguda. Sirvige milliseid võistlusprotokolle tahes – tema nime te noist ei leia. Samuti pole ta mingi paduroheline, kelle süda tilguks verd iga kulutatud bensiiniliitri pärast. Ta käib rulluiskudega tööl lihtsalt seepärast, et kasutada aega, mille kulutamine on hommikuti ja õhtupoolikuil paratamatu, võimalikult palju enda hüvanguks.
«Olen reipam, kui jõuan tööle,» kinnitab ta. «Olen sporti teinud, duši alt läbi käinud – värske poiss! See motiveerib mind.»
Ometi on Almannil ka igati praktiline põhjendus, miks käia tööl rulluiskudega. See on seotud noorusajal harrastatud spordiga. Sportimine oli meeldiv, aga lõpuks siiski valulik kogemus.
Piinav seljahäda
Nooruses oli Almann paljulubav odaviskaja, võitis Eesti meistrivõistlustel omas vanuseklassis kolmanda koha. (Esimeseks tuli tookord tulevane maailmameister Andrus Värnik.) Aga siis, minnes üle meesteklassi, hakkasid valu tegema nii õlg, selg kui küünarnukk. Mõistes, et maailmaklassi sportlast temast ei tule, tegi Almann odaviskega lõpparve ning mängis mitu hooaega Eesti tagumistes liigades jalgpalli. Aga selgus, et kunstmuruväljakud on nagu roheline betoon, sõnab Almann. Selg hakkas taas valutama ning ka jalgpallist tuli loobuda.
Seitse aastat tagasi, kui Almann tõttas rongile, tundis ta ühtäkki, et ei saa enam käia. Jalad kadusid justkui alt. Osa selgroolülidevahelisi diske oli lihtsalt niivõrd palju kulunud. Aga lõikuslauale ta heita siiski ei tahtnud – iga operatsiooniga kaasneb ju risk. Selle asemel uuris ta joogainstruktoreilt, kas noilt oleks võimalik abi saada. Üks vanem proua, meenutab Almann tänulikult, võttiski ta enda hoole alla ning juhendas teda kaks kuud individuaalselt. Sellest tõusis tuntav kasu.
Samal ajal avastas Almann, et seljale mõjub hästi ka rulluisutamine. Ta oli proovinud kehalise koormuse saamiseks rattasõitu, kuid sadulas istumisest jäi selg alati kangeks. Lisaks on rattasõit konarlikul linnaasfaldil põrutav. Seevastu rulluisutades, kui jalad liiguvad edasitõuke ajal taha küljele, lükkas ta selgroodiske ilmselt laiali, leevendades niimoodi hädasid. Samuti ei koorma rulluisutamine keha ega põruta.
Kuid ega nende põhjenduste loetelu, miks käia tööl rulluiskudega, ammendu seljamurede vaigistamisega. Endise spordimehena soovis Almann end aktiivselt liigutada ka siis, kui pere lõi. Tal on kolm last. Aga eks proovige nende kõrvalt sportimiseks piisavalt aega leida, eriti kui maja ja aed nõuavad samuti oma osa. Sedasi jääbki enda kehalise koormuse tarvis vaid aeg, mis kulub enamikul kõige kasutumalt – tööle ja töölt koju sõites.
Ootamatud kokkupõrked
Tavaliselt kulub Almannil töö ja kodu vaheliseks teekonnaks rulluiskudel umbes 50 minutit. Ta sõidab peamiselt kergliiklus- ja kõnniteedel, vältides autode vahel laveerimist. Sellegipoolest, tunnistab Almann, on autojuhid talle kahel korral ettevaatamatusest, pööret sooritades, otsa sõitnud. Mõlemal korral on ta veidi nahka kriimustanud, ei midagi hullemat. Autojuhid on vaat et rohkemgi ehmunud, suure ähmiga vabandanud, et ei märganud teda. Paaril üksikul juhul on ka rataste alla sattunud kivikesed teda pikali löönud. Valvel tuleb olla jalakäijategi hulgas, lisab Almann, sest eales ei või teada, kes ja mis suunast järsku ette astub.
Enamik leiaks ilmselt mitu argumenti, miks nad Almannist eeskuju ei saaks võtta – alates tihedast-ohtlikust liiklusest ja lõpetades tööl dušinurga puudumisega. «Alati leiab vabandusi, ja mõned on ka põhjendatud,» tõdeb Almann, «aga kui järele mõelda, siis kindlasti paljud leiaks võimalusi.» Ta saavutas varasemas töökohas selle, et seal seati duširuum töökorda. Suvel, rulluisuhooajal, ripub tal töö juures kapis kaks nn valveülikonda. Ja sageli tuleb kodus naisega aegsasti kooskõlastada, kes viib hommikul lapsed lasteaeda ning kes käib töölt tulles poest läbi.
Almann usub, et kui inimesed viitsiks oma käike samamoodi planeerida, nagu teeb tema, võiks neid, kes saaks Tallinnas rulluisutades tööl käia, leiduda mitte kümneid, vaid sadu.
Liiati on kevadel rulluiskudele asudes veel kaks olulist plussi, lisab ta: «Talvel kogunenud päästerõngastest saab aeroobse liigutamisega suveks lahti. Ja ilus jume tekib ka – saad sõites korralikult päikest.»
Jah, kõlab veenvalt nagu hea müügimehe suust (seda ta ju ametilt ongi!). Aga on ta eeskuju mõjunud ka kõige lähedasemate hulgas, perekonnas?
Tuleb välja, et on küll. Almanni naine käib mehe eeskujust sütitatuna juba kolmandat aastat tööl jalgrattaga. Ta töötab samuti valgekraelises ametis, prokuratuuris.
Tõukeratas paljastab iseloomu
Vandeadvokaat Carri Ginter on leidnud hea mooduse, kuidas viieaastase tütrega sidet tugevdada. Kui ta last Tallinnas hommikul lasteaeda viib, sõidab tütar sinna kilomeetri jagu tõukerattaga. Seejärel, kui kohale jõutud, sätib ise ratta leistangi kõrgemale ning sõidab sellega edasi Vabaduse väljaku äärde. Seal ta töötabki – Soraineni advokaadibüroos.
«Laps tunneb, et olen temaga samasugune,» seletab Ginter (37) tillukeste ratastega sõiduvahendi jagamist.
Aga too teekond lasteaiast töö juurde ei jää Ginterile tõukerattal päeva jooksul sageli sugugi ainsaks. Mõnikord võib näha, kuidas ta sõidab sellega läbi linna Tartu maantee mäe otsa kohtuhoonesse. Sinna on kolm kilomeetrit.
«Kohtuistungile tuleb rahulikult sõita,» lausub Ginter. «Muidu lähed higiseks ja see ei ole viisakas.» Pärast istungit, lisab ta, on rattaga mõnus mäe otsast alla tuisata.
Ginteril on tõukerattaga tööl käimise staaži juba eelmise kümnendi algusest. Toona elas ta Kristiine linnaosas, kust lükkas hommikul rahvusraamatukogu tagant ülesmäge ning sai õhtul tagasi koju veereda allamäge. Seejärel, pärast kolimist Piritale, tuli tõukerattasõitu paus, sest tugev meretuul tikkus ülikonda rikkuma. Nüüd elab ta kesklinna lähistel ja sõnab, et «olen jälle rõõmsalt sadulas». (Luiskab! Pole tõukerattal mingit sadulat.)
Milleks ikkagi advokaadile tõukeratas? «Lõbusam on ning jõuad igale poole kiiremini,» vastab Ginter. Linnas on isegi kõnniteedel saavutatav keskmine kiirus ligi 10 km/h, väidab ta.
Tegelikult, tunnistab Ginter, paljastub tõukerattal tema iseloom. «See näitab,» selgitab ta, «et oled positiivse ellusuhtumisega ja valmis edasi mängima vaatamata sellele, et oled suureks saanud.»
Järelikult on mängur ka Soraineni büroo vanempartner ja asutaja Aku Sorainen. Tema sõidab samuti aeg-ajalt tõukerattaga. Aga tõukerattureid, olgu paljastatud, leidub seal büroos peale nende kahe veelgi.