Psüühikahäirega inimest pole vaja karta

Kaitseväe alternatiivteenistuses olev Madis (paremal) käib Tallinna Vaimse Tervise Keskuse klubimaja köögis abiks Stanislavil, kes omandab seal söögitegemise oskust.

FOTO: Sander Ilvest

Kas tahaksite elada majas, kus naabriks on skisofreeniahaige? Kas oleksite nõus töötama psüühikahäirega ülemuse alluvuses? Neile ja mitmele teisele küsimusele pidid vastama äsjasel MTÜ Peaasjad korraldatud vaimse tervise avalikku häbimärgistamist ehk stigmat käsitleval seminaril osalenud.

Kristel Altmäe

FOTO: www.kesktee.ee

Samal seminaril esinenud psühhiaater Ere Vasli sõnul esineb meie ühiskonnas psüühikahäirete suhtes palju eelarvamusi, sildistamist ja häbimärgistamist. Paljud arvavad, et näiteks skisofreeniahaiged on ettearvamatud, agressiivsed, teistele ohtlikud ja ravimatud, mis ei vasta aga tõele.

Olukorra muudab halvemaks see, kui inimene teab juba enne diagnoosi saamist sellisest negatiivsest hoiakust. «Kuna ühiskond mind häbistab, siis hakkan ka ma ise ennast häbistama, alaväärsena tundma ja süüdistama selles, et mul on selline haigus,» lausus Vasli.

Samamoodi on lugu depressiooni ja ärevushäiretega. Kui ühiskonnas valitseb suhtumine, et depressioon on naiste ja nõrkade haigus, siis pole ühel tugeval ja teotahtelisel mehel seda kuigi kerge tunnistada ning haigusega koos elada.

«Kui avalik stigma tähendab, et inimese võimalused tööl ja ühiskonnas laiemalt vähenevad, siis enesestigma korral jätab inimene ise ennast paljudest võimalustest ilma,» märkis psühhiaater.

Stigma mõjutab ühtlasi arstiabi kättesaadavust ja efektiivsust. Psüühikahäiretega inimesed ei julge sageli abi otsida või teevad seda liiga hilja. Abi hilinemise tõttu kulud tervishoiule suurenevad. Samas mõjutab avalik arvamus Vasli sõnul sedagi, kuidas riigis tervishoiukulutusi tehakse ehk kui palju eraldatakse raha psüühiliste haiguste raviks.

Sotsiaalkindlustusameti andmetel elas 2014. aastal Eestis 32 498 inimest, kelle töövõimekao põhjuseks oli märgitud psüühika- või käitumishäire. Peamiselt oli diagnoosiks depressioon, skisofreenia, vaimne alaareng ja ärevushäired. Ühe või teise psüühikahäire all kannatab elu jooksul 40 protsenti inimestest.

Haiged vajavad julgustamist

Tallinna vaimse tervise keskuse Õismäel asuvas Haabersti klubimajas saavad psüühiliselt haiged inimesed elementaarseid oskusi nii igapäevaelus kui tööl hakkama saamiseks. Tegevusjuhendaja Külli Gertsiku sõnul õpetatakse siin mitmesuguseid oskusi, alustades söögitegemisest ning lõpetades töö leidmise ja tööl püsimisega.

Kui otsisime klubimajast inimesi, kes oleksid valmis oma kogemusest rääkima, põrkasime sellesama enesestigma peale – keegi ei tahtnud tulla pildile ega oma nimega esineda, sest hirm teiste suhtumise pärast on nii suur.

Mõlemad noored mehed, kes lõpuks olid nõus intervjuud andma, olid loogilise ja sorava jutuga. Teistest omavanustest eristas neid ehk vaid see, et vastamiseks kulus veidi rohkem aega. See oli ka mõistetav, sest olukord oli ju neile täiesti uus ja seetõttu pisut hirmutav.

Jaak (34) töötab ühes tuntud kaubaketis kärupaigaldajana juba üle kümne aasta ja saab väga hästi hakkama. Ta töötab poole kohaga.

«Võimalus töötada osaajaga on psüühiliste haigete puhul väga oluline, sest nad väsivad kiiremini, kuna töötamine nõuab neilt suuremat keskendumist,» ütleb tegevusjuhendaja vahele.

Jaak ongi hästi kohusetundlik ega julge enda sõnul töö ajal isegi kolleegidega juttu ajada, sest selle all võib ju töö kannatada. Seetõttu pole tal tööl sõpru tekkinud. Küllap on teatud ebakindlus ja suhtlemiskartus ka põhjus, miks hea välimusega noormehel pole seni ühtki sõbratari. Ta elab koos ema ja vennaga.

Jaagu haiguse põhjust ei tea täpselt keegi, kuid selleks võib mehe enda hinnangul olla lapsena saadud peatrauma, mida võimendas koolikiusamine. Haigus on tal praegu kenasti kontrolli all tänu ühele väikesele tabletile igal õhtul ja haiglaravi pole ta vajanud.

Sotsiaaltöötaja Monika Rand tõdeb, et Jaak vajaks suhtlemistreeningut, ning lubab kutsuda ta gruppi, kus õpetatakse, kuidas suhtlust alustada, kuidas seda üleval hoida ja lõpetada. See aitaks tal ehk haigusest tingitud ujedusest ja ebakindlusest võõrastega suhtlemisel üle saada.

Marko (36) on käinud mitmes kõrgkoolis ja töötab praegu sõbra firmas, kus tegeleb graafilise disainiga. Igal hommikul käib ta Lasnamäe tegevuskeskuses koristamas, et veidi lisaraha saada ja vabas õhus viibida. Ta tahab kindlasti veel edasi õppida ja kord ka ülikoolidiplomi kätte saada. Seni on tervise halvenemine lõputöö kaitsmist takistanud ja see omakorda haigusele hoogu juurde andnud.

Marko meeleolu kõigub seinast seina ja vahel kannatab ta nii tugeva depressiooni all, et ei suuda hommikul voodist tõusta. On olnud ka väga tumedaid mõtteid, millest ta on siiski vanemate ja sõprade abiga üle saanud.

Meie jutuajamise ajal oli Marko väga heas tujus ja selge jutuga, nii et tervisehäiret oli raske märgata. Temal suhtlemisraskusi ei ole, kuid perekonda ta siiski luua ei soovi, arvates, et ei suudaks seda üleval pidada. «Ma ei taha, et keegi peaks nii palju võitlema, kui mina olen elus võidelnud,» lausub ta.

Ka Marko on koolis ränga kiusamise ohver olnud ja mäletab seda liigagi hästi. Hilisemas elus on teda tabanud tagasilöögid nii õppimises kui ka äritegevuses. Kõik see võib olla tema psüühikasse jälje jätnud.

Lähedasedki kannatavad

Tiina (45) ema haigestus skisofreeniasse 35 aasta eest, mil sellest haigusest rääkimine oli ühiskonnas tabu. Mine võta kinni, mis raske haiguse põhjustas, kuid soodustavateks asjaoludeks oli kindlasti pere purunemine ja vajadus kolm last üksi üles kasvatada.

Tiina ema elab otsekui teises reaalsuses – ta mõtleb välja lugusid, pidades ennast vahel näiteks mõne kuulsa inimese leseks, siis jälle filmistaariks. Kui ta võtab rohtusid, on haigus kontrolli all, aga kui jätab need mõnda aega võtmata, hakkab ta jälle asju ette kujutama.

«Kui ta ennast ravib, on lihtsalt üks tore lustakas vanainimene, kes ei häiri kedagi, aga kui jätab ravi katki, siis võib muutuda ka tigedaks vanainimeseks, kes küll kellelegi kurja ei tee, kuid on lähedastele väga kurnav,» räägib tütar.

Tiina mäletab seda süü- ja häbitunnet, mis tabas teda kümneaastase lapsena, kui tema ema haigeks jäi. Eliitkoolis käiv tüdruk ei julgenud kellelegi oma murest piiksatadagi ja ega temast oleks ka aru saadud.

«See selgitamata olukord, mis tekib lapses või noorukis seoses lähedase täiskasvanu haigestumisega, võib tekitada temas tohutut viha ning põlgust. Minuga just nii juhtus. Mõistmine sai alguse minu enese emaks saamisega, ehkki see ei ole olnud kerge teekond,» selgitab skisofreeniahaige naise tütar.

Tiina tahab panna kõigile südamele, et lastele tuleks selgitada haiguse olemust ja neid selles üliraskes olukorras aidata. Ta ise sai – tõsi küll, juba täiskasvanuna – abi vaimuhäiretega inimeste lähedaste toetusgrupist, kuid neid vajaksid ka alaealised.

Oma lastele on Tiina vanaema haigusest rääkinud ja nad suhtuvad sellesse märksa paremini kui tema omal ajal. Tagantjärele on naine rahul, et sai kümne aasta vältel pakkuda oma haigele emale vanaemaks olemise rõõmu. Kui muidu vajas ema kaks korda aastas haiglaravi, siis sel ajal sai ta kodus hakkama, sest tütar kontrollis ka rohtude võtmist. Psüühilise haiguse ajal kannatajad ei saa mõnikord ise aru, et nad on haiged, ja jätavad seetõttu ka rohud võtmata.

Tiina on kokku puutunud ka suhtumisega, et vaimne haigus on päritav, nii et kui emal on, siis võib temal ka olla. Ta on asja uurinud ja jõudnud järeldusele, et nagu iga haiguse puhul, sõltub palju endast ja oludest ning haigestuda võib igaüks.

Kommentaar

Kristel Altmäe

Tallinna vaimse tervise keskuse psühholoog

Psüühikahäiretega seotud stigma ei ole midagi uut, psüühiliste probleemidega inimesi on häbimärgistatud läbi ajaloo. Seda vaatamata asjaolule, et umbes üks inimene neljast kannatab elu jooksul mõne psüühilise häire all.

Stigmatisatsiooni on defineeritud kui kannatuse mõõdet, mis lisandub haigusele ja viib sotsiaalse isolatsioonini, vähenenud võimalusteni elus ja abi otsimise vältimise või hilinemiseni. Stigmat on nimetatud ka teiseseks haiguseks, millega võib olla raskemgi toime tulla kui haigussümptomite endiga.

Stigmal on terve hulk kahjulikke tagajärgi nii haigele endale kui ka tema lähedastele. Näiteks võib tekkida vastumeelsus abi otsimise suhtes, sest ei taheta end «hulludega» samastada. Stigma tõttu võivad olla piiratud õppimis- ja töövõimalused. Sageli kannatavad selle all ka haigestunu pereliikmed, isoleerides end häbi vältimiseks sotsiaalsest elust. Kõige haavatavamad on lapsed, kelle vanem on haigestunud.

Ameerika tuntuim stigmauurija Patrick Corrigan on eristanud stigma kolm tasandit.

Esiteks, stereotüüpne mõtlemine: näiteks uskumus, et kõik psüühikahäirega inimesed on ohtlikud, käituvad ettearvamatult või on oma haiguses ise süüdi. Teiseks, eelarvamus, mis kaasneb eelneva negatiivse stereotüübi heakskiitmisega: jah, kõik psüühikahäirega inimesed on ohtlikud. Kolmandaks, diskrimineerimine: näiteks keeldub tööandja psüühikahäirega inimest tööle võtmast.

Peale avaliku häbimärgistamise võib rääkida ka enesestigmatiseerimisest. See tähendab, et psüühikahäirega inimene võtab tema kohta levinud eelarvamused omaks.

Stigma vastu saab võidelda mitut moodi. Väga palju saab ära teha meedia, kajastades psüühikahäireid tundlikumalt, lähtudes meditsiini viimastest seisukohtadest häirete ja ravi suhtes, vähendades psüühikahäirega inimesi puudutavate kõmuliste uudiste esiküljele seadmist, avaldades tasakaalukaid käsitlusi ning andes sõna psüühikahäirega inimestele endile.

Avalikku stigmat saaks mõjutada ka haridusprogrammidega, mis on suunatud psüühikahäiretega seotud müütide, eriti just ohtlikkusega seotud stereotüüpide vastu.

Tagasi üles