Noore mehe järgimist vääriv tegu

Vasakult Kaspar koos noorima venna Aleksandriga, Alar, Karin ja Steven Sillamaa. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Tallinlane Kaspar Sillamaa on loovutanud verd sama palju, kui on tal vanust. Seda suudavad vähesed, aga see pole ka ime, sest terve tema pere on aktiivsed doonorid.

«Nii palju kui mul vanust on, nii mitu korda olen ka verd loovutamas käinud. See on peres traditsiooniks kujunenud, et nii lihtsa teoga võib palju head korda saata, mis on tore,» räägib Kaspar Sillamaa (24). Esimest korda kutsus noormeest verd loovutama tädi, kes sel ajal töötas Ädala tänava verekeskuses. «Kui 18-aastaseks sain, ütles ta, et nüüd oled täisealine ja võid doonoriks hakata.  Käisin esimene kord ära ja sellest ajast saati käin iga kolme kuu tagant,» räägib Kaspar oma doonorlusetee algusest.

Ka vend Steveni (23) esimene vereloovutus leidis aset üsna varsti peale täisealiseks saamist ning temagi kutsujaks oli tädi.

«Läksime esimest korda sugulasega koos, et proovime asja ära. Pere on selles eeskujuks. Mina nii tihedalt ei käi kui isa ja vanem vend, aga üritan ka ikka oma panuse anda,» ütleb Steven.

«Kui oled juba harjunud doonoriks käima, siis väga ei mõtlegi, mis täpselt selle puhul tähtis on.  Peamine on aga see, et sinu veri võib tõesti aidata päästa kellegi elu,» lisab ta.

Sillamaade peres oli pereema Karin (44) esimene, kes doonorlusega otsa lahti tegi. Nii tema kui ka abikaasa Alari (47) esimesed vereloovutused jäävad 90ndate lõppu, mil pojad olid juba sündinud. Nende esimeste vereloovutuse ajad on kirjas vaid nädalase vahega. Mõlemad on siiani aktiivsed doonorid. Karinil oli vahepeal justkui tsükkel, mil ta  käis verd loovutamas jõulude ja jaanipäeva paiku. Viimasel ajal käibki ta doonoriks kaks korda aastas. Üldiselt tohivad naised verd anda neli korda aastas, ent Karini sõnul on vahel see katki jäänud ebapiisava hemoglobiini taseme tõttu. Alar ütleb, et hiljuti on ta verd andnud umbes neli korda aastas. Mõlemad on oma panusega rahul ning Karin sõnab, et ega üle ka maksa pingutada.

«Hindan doonorlust kui panust sellele, et inimesed terved oleksid. Kui on tõesti abi vaja, siis võibolla meie veri on sel puhul oluliselt toeks,» arvab Alar. Karini sõnul on tema kui mittesuitsetaja verekvaliteet alati normaalne olnud, ta ei hindagi niivõrd loovutuste arvu, vaid teavet oma tervise ja vere seisukorrast.

«Pigem on mul see probleem, et teen igapäevaselt sporti ja vereandmise päeval peab treeningu vahele jätma,» lausub Karin.

Vereandmisele kehtivad ka mõningad piirangud ja keelud. Näiteks võiks Alari sõnul perekonna vereloovutuste arv praeguseks ajaks isegi mõnevõrra suurem olla, ent mõnikord on  hemoblogiini tase veres üle normi olnud. Vahel organism ei jõua taastuda ning hemoglobiini tase on jällegi ebapiisav.

«See on siiani ainuke probleem olnud, mingeid haigusi või muid takistusi pole küll ette tulnud,» ütleb Karin.

Sillamaad kinnitavad ühiselt, et ka edaspidi on plaanis doonorlusse panustada. «Pole mingit põhjust ega takistust, miks mitte käia,» arvavad Karin ja Alar.

«Mina arvan, et käin edasi nii kaua kuni mulle «ei» öeldakse,» on Kaspar kindel.

«Edasine sõltub paljuski trennist ja tööst. Mitu korda on mind tagasi saadetud, sest olen hommikul trenni teinud ja hemoglobiini tase on liialt madal olnud. Muidu oleks plaanis küll,» lisab Steven.

Verekeskuse arst dr Julia Tamme on samuti Sillamaade panuse üle rõõmus. «Kõik meie doonorid on tublid ja austust väärivad. Tore, et pereisa Alar on doonoriks toonud ka pojad ning kogu pere on vereandmisega pühendunud haigete abistamisele,» sõnab dr Tamme.

14.juunil tähistati rahvusvahelist veredoonorluse päeva, mille raames väärtustatakse ja tänatakse püsidoonoreid. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) eestvõttel toimus see tänavu egiidi all «Tänan Sind, et päästsid mu elu!»

Eestis on kogu elanikkonnast doonoreid 2,8 protsenti. «Selleks, et meil ka edaspidi õnnestuks kriise ära hoida, vajame pidevalt nii uusi kui ka püsidoonoreid – abivalmis inimesi, kelle jaoks vähemalt paar korda aastas verd loovutada on eluviis,» ütleb Põhja-Eesti Regionaalhaigla kommunikatsioonispetsialist Urve Pals.

Regionaalhaigla verekeskus on doonorlusepäeva raames juba neli aastat teinud Eesti vähekindlustatud perede lastele kingitusi. Nimelt on nende doonoritel võimalus valida sümboolse meene asemel annetuskaart, millega lapsi toetatakse. Selle aasta seisuga on kogunenud 837 annetuskaarti, mille eest verekeskus komplekteeris 279 pakki, mis sisaldasid verekeskuse šokolaade ja mett. Sel nädalal anti Saaremaal doonoripäevadel pakid üle 14. Saaremaa valla esindajatele, kes edastavad need vähekindlustatud perede lastele.

«Meil on hea meel, et paljud doonorid soovivad lisaks vereloovutusele aidata kaasmaalasi ka muul moel. Loodame, et kingikotist on väikestele saarlastele rõõmu ja täname kõiki annetuskaardi täitnud doonoreid, » ütles PERH verekeskuse doonorluse arendusjuht Ülo Lomp.

Doonori meelespea:

• Doonoriks sobib kehakaaluga üle 50 kg, 18-60 aastane terve ja puhanud inimene
• Doonor peab olema Eesti Vabariigi kodanik või vähemalt ühe aasta elamisloa alusel Eestis elanud isik
• Verd loovutama tulles peab alati kaasas olema isikuttõendav dokument
• Enne vereloovutamist väldi ravimite kasutamist, suitsetamist ja alkoholi tarbimist
• Pärast vereloovutust tuleb vähemalt 3 tunni jooksul vältida füüsilist koormust
• Naised võivad verd loovutada minimaalselt 90 päeva tagant, mehed 60 päeva tagant

Kus saab Eestis doonorlusega tegeleda?

• Tallinnas Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuses;
• Tallinnas DoonoriFoorumis;
• Tartus TÜ Kliinikumi verekeskuses;
• Pärnus Pärnu Haigla veretalituses;
• Kohtla-Järvel Ida-Viru Keskhaigla vereteenistuses

Igakuiselt korraldatakse doonoripäevi ka mujal Eesti linnades, täpsem graafik on leitav Verekeskuse kodulehelt. Lisaks saab sealt ka rohkem lugeda vereloovutamise piirangutest.