Liikumisnõustaja aitaks hoiduda vigastustest

Tartu Ülikoolis hakatakse õpetama liikumisnõustamist. Pildil on füsioteraapia tudeng Maarja Kalev ja doktorant Mati Arend. ma/Foto MARGUS ANSU POSTIMEES Foto: Margus Ansu / Postimees

Tulevast õppeaastast hakkab Tartu Ülikool lisaks traditsioonilistele füsioterapeutidele koolitama ka liikumisnõustajaid, kes suudaksid treeneri ja füsioterapeudi oskusi ühendades hoida ära vanureid ja harrastussportlasi kimbutavaid vigastusi.

Nii mõnegi spordiklubi juures töötavad praegugi füsioterapeudid, kuid nende töö ei keskendu ennetusele. «Praegu tulevad füsioterapeudi juurde n-ö katkised sportlased, aga liikumisnõustaja jälgib sportlast kogu treeningprotsessi käigus, et vältida vigastusi,» selgitas TÜ spordibioloogia dotsent Jarek Mäestu nende kahe ameti erinevust.

Liikumisnõustaja eriala loodigi, sest puudu on füsioterapeudi ja treeneri vahepealisest spetsialistist, kes keskenduks lisaks treenimisele rohkem ka ennetustööle. «Tänapäeva mõistes harrastussportlane praeguses seisus seda poolt ei saa, kuidas treenides terveks jääda. Talle tehakse kava ja sportlane treenib nii kaua, kuni lõpuks maandub füsioterapeudi juurde,» selgitas TÜ kliinikumi füsioterapeudi ja TÜ doktorandi Mati Arend ning lisas, et liikumisnõustaja oleks aga üks samm seal vahepeal.

Arendi sõnul pole aga praegu personaaltreenerite seas ühtlust. Uus liikumisnõustaja eriala võiks aidata seda olukorda muuta. «Hariduse mõttes aitaks see kindlasti ühtlustada,» lausus Arend. «Praegu võib piltlikult öeldes igaüks nimetada end personaaltreeneriks,» tõdes ka Mäestu.

Tema sõnul on personaaltreeneril praegu pigem jõusaali taust, kuid liikumisnõustaja võib tulevikus töötada nii fitnessklubides kui ka eranõustajana, keskendudes näiteks ka jooksu või jalgrattasõiduga tegelevale tervisesportlasele.

Seega on liikumisnõustajas ühendatud treeneri ja füsioterapeudi oskused ning ta oskab hinnata patsiendi või kliendi seisundit ka vigastuste ennetamisel ning suudab lähtuvalt eesmärgist koostada talle sobiva treening- või toitumisekava. «Kui inimene ei oska uisutada, siis ei maksa talle uisutamist soovitada,» tõi TÜ füsioteraapia lektor Jelena Sokk näiteks.

Tema jutu järgi ei tähenda liikumisnõustaja töö aga kabinetis laua taga istudes klientide vastuvõtmist, nagu võiks ehk arvata eriala nimetuse põhjal. Liikumisnõustaja pädevusse jäävad õige toitumise ja treeningu abil ülekaalu ning sellest tulenevate haiguste ärahoidmine. «Kui suitsetamise kõrval on teiseks suureks probleemiks saanud istumine, siis istumisest väljatoomiseks on spetsialisti vaja,» tõdes Sokk.

Tõsine konkurents

Seni on füsioteraapiasse sisseastujad sageli arvanud, et füsioterapeudiks õppimine tähendabki pigem tööd tervise- või spordiklubis, mitte kliinikus. Mäestu sõnul töötab traditsioonilise füsioteraapia lõpetanu aga peamiselt siiski kliinilises keskkonnas.

Eestis avatakse liikumisnõustaja eriala küll esimest korda, kuid Euroopa Liidus on sarnane õppekava olemas juba 2009. aastast.

TÜ füsioteraapia erialale võetakse aga igal aastal vastu vaid parimad tudengid. Kuigi mullu oli lävend oli 66 punkti, pääses viimane inimene õppima 87 punktiga ning konkurents ühele kohale oli 11 inimest.

«Meie vastuvõtu arv on väiksem kui näiteks arstiteaduskonnas,» selgitas suurt konkurentsi Sokk. Tänavu võetakse füsioteraapia erialale 45 tudengit. Neist kohtades 32 on planeeritud traditsioonilises mõttes füsioterapeutidele ning 13 liikumisnõustaja eriala huvilistele.

Mäestu sõnul plaaniti alguses, et tudengid saaksid kohe liikumisnõustaja erialale sisse astuda, kuid ülikooli regulatsioonid ei võimalda bakalaureuse õppesse sisseastujal kohe eriala valida. Nii tulebki tudengil valida kahe eriala vahel esimese õppeaasta lõpuks. Valida võib ka mõlemad suunad, kuid sel juhul tuleb arvestada, et õpingud võivad võtta kolme aasta asemel neli aastat.

Tudengeid paistab populaarsele erialale meelitavat võimalus õppida eriala, mis jääb arstiteaduse ja kehakultuuri vahepeale. «See pole päris arstiteaduskond, vaid täpselt vahepealne, kui päris kehakultuuri ei taha astuda ja arstiks ka ei taha õppida,» selgitas oma valikut TÜ füsioteraapia magistrant Maarja Kalev.

Füsioterapeudid võivad töötada pärast bakalaureusekraadi saamist ning kolme-aastase õppe jooksul on neil ka üsna palju praktikat nii vastava aine läbimisel kui ka teistel ainekursustel. Praktikal olles saavad tudengid juhendaja jälgimise all erialast tööd proovida. «Päris üksi vette ei visata, aga ei hoita ka kuival,» ütles Kalev. Viimati käis ta FC Flora meeskonna juures praktikal ning see meenutas tema sõnul ka liikumisnõustaja tööd. Praegu ülikooli lõpetav tudeng on varem käinud praktikatel ka haiglates.