/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)
/nginx/o/2013/07/08/1884708t1hee6d.jpg)
«Ükspäev sööklas väike poiss imestas mind nähes, et issi, vaata, kui vana arst, kas niisugune oskab veel ravida. Ma panin sealt liduma, sest kuidas ma ütlen talle, et minu patsiendid on ammu ära ravitud,» räägib Pärnu haigla patoloog Järvi Tähtla (75), kes on surnutega tegelenud juba 51 aastat.
Tellijale
Pool sajandit surmaga silmitsi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lahkamine on elupõlise patoloogi sõnul kord moes ja siis üldse mitte. Tähtla pidas üksvahe koguni vihikut, kuhu kirjutas üles täiesti elusate inimeste nimed, kes tingimata tahtsid, et neid pärast surma lahataks – siis saavat vähemalt omaksed teada, mis saatuslikuks sai.