Ehkki tema ise on patsiente juba pikemat aega konsulteerinud nii kirjalikult arst.ee vahendusel kui ka Skype’i teel docline.ee kaudu, arvab ta, et arenev telemeditsiini (tervishoiuteenuste osutamine sidevahendite kaudu, kus arst ja patsient ei viibi füüsiliselt ühes ruumis) valdkond võiks olla reguleeritud.
Ta märkis, et praegu ei ole terviseamet kirjalikult inimeste tervisemuredele vastavate veebilehtede puhul tervishoiuteenuse asutaja tegevusluba nõudnud ja seega ei ole ta arst.ee puhul seda ka taotlenud, samas kui docline.ee kohta esitas ta värskelt avatud Netiarsti portaali juhtumist ajendatuna (viimase puhul osutas terviseamet ise tegevusloa vajalikkusele) tegevusloa taotluse.
«Ootame terviseameti seisukoha ära, praegu veebisaitide puhul ei ole eraldi tegevusluba nõutud. Kui on vajalik, siis taotleme kindlasti ka arst.ee’le,» kinnitas Merilind, lisades, et paljud riigid on läinud ka sarnaste veebilehtede akrediteerimise peale.
Mida on ühel interneti vahendusel arsti konsultatsioonide pakkujal üldse vaja tervishoiuteenuse osutaja tegevusloa taotlemiseks? Merilinnu sõnul on tegemist tavalise tegevusloa taotlemisega, mis hõlmab kindlaid nõudeid ruumidele, sisseseadele, personalile, andmekaitseinspektsiooni luba ja E-tervise sihtasutusega liidestumist.
«Pigem on probleem, et kui konsultatsiooni antakse virtuaalselt, kas on vaja ruumide olemasolu ja missugune tegevusluba väljastatakse,» märkis tohter, viidates regulatsiooni puudumise probleemile, millest rääkis eile Postimehele ka sotsiaalministeeriumi e-teenuste arengu ja innovatsiooni asekantsler Ain Aaviksoo.
«Muudel juhtudel on tervishoiuteenuse pakkuja defineeritud füüsilise asukoha kaudu, aga kui tervishoiuteenuse osutamise koht on virtuaalruum, siis sellele keskkonnale nõudeid esitatud ei ole. Näiteks perearstikabinetile on esitatud terve rida tingimusi, mis peavad olema täidetud, et konsultatsioon oleks kvaliteetne,» selgitas Aaviksoo.