Intervjuu: psühholoogid kommenteerivad seksuaalset ahistamist

Seksuaalset ahistamist kohtab nii töö- kui õpikeskkonnas.

FOTO: SCANPIX

Hiljuti avaldas Postimees artikli, kuidas sõiduõpetaja oma õpilasele läheneda üritas. Selliste juhtumite puhul vajab kannatanu head nõu, kuidas nähtu ja kogetuga toime tulla. Väljaanne Den za Dnjom pöördus selleks kahe psühholoogi poole, kusjuures mees- ja naispsühholoog näevad olukorda veidi erinevalt.

Kahekesi ühes autos

«Sellises juhtumis on alati kaks poolt, kes mõlemad jagavad sama kogemust enda emotsioonide ja tunnetega», sõnab psühholoog, pere- ja hüpnoositerapeut Viktoria Urb.

Kas selline olukord, kus meessoost sõiduõpetaja on naissoost õpilasega kohatult käitunud ning teda seksuaalselt ahistanud, on teile tuttav teema?

Jah, minu poole on tõesti pöördunud noored naised murega, et sõiduõpetaja on lubamatult käitunud. Tegemist pole uue probleemiga, kuid suvisel ajal see tendents kasvab, kuna riietus on kergem ja vähem kattev. Kuid mees jääb ikkagi meheks.

Järelikult käib sellise sõiduõpetaja puhul jutt enda ametikoha kuritarvitamisest?

Tahaksin rõhutada, et iga selline suhe on alati kahepoolne ning iga naisterahvas võib ise otsustada, kas soovib sõiduõpetaja ettepanekuga kaasa minna või mitte. Tegemist on mõlemal juhul täiskasvanud inimestega. Järelikult leidub piisavalt sõiduõpetajaid, kes on nõus ühendama meeldiva kasulikuga, kuid kui naisterahvas seda ei soovi, saab ta sellest märku anda ja keelduda.

Kuid miks enamasti sellisele õpetajale midagi ei öelda?

Põhjuseid on erinevaid, mõned nõustuvad seetõttu, et loodavad sõidutundide eest paremaid tulemusi kirja saada ning eksamitel kergemini pääseda. Leidub ka väga autoritaarsetest perekondadest naisterahvaid, kes on harjunud kuulelikud olema ega oska meesterahvastele «ei» öelda. Nad lihtsalt ei oska sellest situatsioonist väljuda.

On ka väga madala enesehinnanguga inimesi, kes hea meelega kuulavad endale tehtavaid komplimente ning verinoori naisi, kes ei usu, et midagi hullu võiks juhtuda. Kui siiski juhtub, pöördutakse hiljem politseisse.

Või meediasse?

See on ka variant. Mulle jäi algset artiklit lugedes mulje, et tütarlaps tahtis oma õpetajale kätte maksta ning tal õnnestus see. Ta oleks võinud sündmuste arenemist sellisele tasemele ära hoida: mitte kanda lühikesi kleite ning jätta reageerimata avaldustele, mis pole sõidutunniga seotud. Või üldse instruktorit vahetada, ka naisõpetajad on olemas.

Tahate öelda, et ohvrid ei pruugi nii naiivsed olla, kui nad end näitavad?

Nõus. Kui kõik taandub sellele, et naisel on madal enesehinnang, ta ei oska «ei» öelda ega ennast kaitsta, siis tuleks tal pöörduda psühholoogi või psühhoterapeudi poole, et neid probleeme lahendada. Muidu hakkavadki sellised sündmused korduma ning «ohver» lausa tõmbab agressorit ligi. Sellist nähtust kirjeldab näiteks Karpmani psühholoogiamudel, mille kohaselt agressor ründab ohvrit ning ohvrile tõttab appi päästja. On naisi, kes elavadki agressorite ja päästjate maailmas ning nende jaoks näib murede ring lõputu.

Mida soovitaksite naistele, kes ei soovi sellesse ringi langeda?

Esiteks ei tasu kohe mitut sõidutundi ette maksta, vaid tuleks alguses veenduda, kas teile antud sõiduõpetaja tõesti sobib ning ega ta oma positsiooni ära ei kasuta. Teiseks tuleks kohe paika panna õpetaja ja õpilase piirid: isegi enda hääletooniga on võimalik suhtumist väljendada. Pidage meeles, et maksate selle eest raha ning eesmärk on saada liiklusalaseid teadmisi.

Pange end korrektselt riidesse. Riietus võiks olla mugav, vältige miniseelikuid ja sügavaid dekolteesid. Ärge jätke enda sõidutundi ka liiga hilisele kellaajale. Ning mis kõige olulisem: ärge rääkige niisama enda isiklikust elust. Sellekohased küsimused pole samuti sõiduõpetaja asi.

Intiimsuhted töökeskkonnas

«Sellised juhtumid, kus ootamatute intiimsete ettepanekute tegijaks on ülemus, õppejõud või sõiduõpetaja pälvivad järjest rohkem avalikkuse tähelepanu», kommenteerib psühholoog ja Psühholoogide liidu liige Roman Krõlov.

Hiljuti sattus meedia huviorbiiti juhtum, kus sõiduõpetaja üritas kasulikku meeldivaga ühendada.

Jah, ma lugesin seda artiklit. Lähenemiskatseid võib ette tulla igas hierarhilises süsteemis, kus keegi on ülemus ja keegi alluv. Paljud inimesed ei oska võimuga ümber käia ning neile võib tunduda see kõige parema eesmärkide saavutamise vahendina. Selle kõige ekstreemsem vorm on seksuaalne lähenemine mis tahes töö- või õppekeskkonnas.

Kuidas teha vahet flirdil, lähedastel sõbrasuhetel ja seksuaalsel lähenemisel?

Seksuaalse katse määratlemine on päris keeruline. Sõbrasuhted sinna alla kindlasti ei kuulu ning need tunneb inimene ära. Peamine märk ebasoovitavast seksuaalsest lähenemisest on see, kui inimene tunneb tugevat ebameeldivustunnet. Kui omavahelised suhted ei häiri osapooli ega kõrvalseisjaid, siis probleemi pole.

Lähenemiskatseid on väga erinevaid: näiteks verbaalsed kommentaarid ei ole füüsiline ahistamine, kuid kui need käivad inimese välimuse, keha ja muude intiimsete omaduste kohta, on see siiski ahistamine. Teine moodus on teha enda ihaldusobjektile märguandeid näoilmega, häälitsustega või kommenteerida tema riietust. Midagi justkui ei toimuks, kuid ometi kõik saavad aru, milles asi. Kõige konkreetsem on loomulikult teise inimese puudutamine mitteprofessionaalsel viisil.

Mida sellises olukorras teha?

Kõige raskem on sel juhul ohvril uskuda, et selline stsenaarium toimub just temaga. Kuna enamik nendest juhtumitest ei jõua «asjani», siis ei oska kannatanu seda tihti ka ahistamiseks pidada. Ebamugavustunnet ei osata kuidagi hinnata ning juhtum jäetakse tähelepanuta.

Kindlasti tuleb vastaspoolele teada anda, et see teile ei meeldi. Kaitsereaktsioonid on inimestel muidugi erinevad: mõni tõmbub endasse ja talle tundub targem võimalikult vähe reageerida. Lisaks on osadel meestel selline loogika, et naiste «ei» tähendab tegelikult «jah, aga hiljem». Seetõttu peab «ei» kõlama väga kindlalt ja konkreetselt.

Võib ka lihtsalt ahistaja lähedust vältida ja järgida paljudes ettevõtetes kehtivaid riietumisnorme, mille kohaselt seelikud ja dekolteed ei tohiks olla liiga väljakutsuvad.

Tuleb aru saada, et flirt on mõne inimese jaoks väga keeruline ning ta ei oska seda teha. Seetõttu proovitakse suure meeldimise korral vahel väga lihtsaid ja primitiivseid võtteid.

Kui suurt rolli mängib ettevõtte juhtkonna suhtumine sellisesse käitumisse?

Kui juhtkonnal on töötajate tegevusest hea ülevaade, võib see nii mõndagi ära hoida, kuid vahel juhtub, et seksuaalse alatooniga käitumist ja kommentaare peetakse normiks. Oleks hea, kui ülemused viiks end töösuhete teemaga kurssi ning pakuks töötajatele vastavat informatsiooni.

Ahistataval töötajal tasuks korduvate juhtumite puhul ka ise juhtkonna poole pöörduda ning kui see ei aita, siis Tööinspektsiooni või võrdõigusvoliniku poole. Nende asutuste töötajad rõhutavad, et sellised pöördumised on väga olulised.

Suures plaanis on oluline ka see, kuidas ühiskond tervikuna seksuaalsesse ahistamisesse suhtub. Eesti paraku sel teemal ei hiilga, kuid suhtumise muutumist on siiski märgata. Seega ahistamisest tuleb jätkuvalt rääkida, see on parim viis muuta töökeskkonda tervemaks ning säilitada inimeste eneseväärikus.

Kui tõsise moraalse trauma võib üks selline juhtum põhjustada?

Inimesed elavad oma kogemusi erinevalt läbi. Paljudele on see väga tõsine trauma ning võib põhjustada ka depressiooni või stressijärgset seisundit, millest on raske taastuda. Need inimesed vajavad enamasti psühholoogi abi oma murega toime tulemiseks. Kõik sõltub konkreetsest juhtumist ja inimesest.

Tagasi üles