Lugeja küsib: miks Eestis pannakse ikka veel kipslahaseid?

Hanneli Rudi
, Tarbija24 juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lahase valiku teeb arst.
Lahase valiku teeb arst. Foto: Marianne Loorents / Virumaa Teataja

«Miks pannakse Eestis lastele kipslahaseid, samas kui arenenud riikides on tarvitusel klaaskiudlahas, millega võib muretult duši all käia, ujuda ja teha muud sada imet, mida kipslahasega ei tohi teha?» küsib murelik isa.

Vastab Tallinna lastehaigla lasteortopeed ja traumatoloog Galina Iljinskaja.

Kuigi ka Tallinna lastehaiglas kasutatakse klaaskiudlahast ning seda juba kaheksandat aastat, siis mitte iga haiguse ja luumurru puhul ei ole klaaskiudlahas mõttekas.

Seda, millist lahase liiki kasutada, otsustab siiski arst, sõltuvalt, millise vigastusega on tegemist.

Lapsele mugavam klaaskiudlahas on õigustatud juhul, kui traumast on möödas teatud aeg, traumaatiline turse taandunud või enam ei ole ohtu luufragmentide paigaltnihkumiseks.

Suuremate traumade ning nihkega luumurdude puhul eelistavad traumatoloogid klassikalist kipsi. Põhjuseks see, et kips kui äärmiselt paindlik materjal on vigastuse järgselt lihtsalt korrigeeritav ja seda saab nt jäseme ümber hästi modelleerida, mida sünteetiline kips ei võimalda.

Tagasi üles