Magistritöö: hinnang tervisele tuleneb sotsiaalmajanduslikust staatusest

Paremal järjel inimesed hindavad enda tervist kõrgemini Foto: SCANPIX

Eesti täiskasvanud rahvastiku hea tervise enesehinnang on seotud kõrgema sotsiaalmajandusliku staatusega, leitakse värskes magistritöös.

Tänavu Tartu ülikooli tervishoiu instituudis kaitstud Mariliis Põllu magistritöö «Tervise enesehinnang sotsiaalmajandusliku staatuse järgi Eestis 1996-2014» (juhendaja: Kersti Pärna) põhineb «Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu» andmetel, vahendab Med24. Töös kasutatud valim koosnes 25-64 aastastest täiskasvanutest ning analüüsiti 18 757 vastaja andmeid.

Tööst järeldus, et vahemikus 1996–2014 paranes Eesti täiskasvanute tervise enesehinnang (välja arvatud aastatel 2008–2010). Hea tervise enesehinnang oli seotud kõrgema sotsiaalmajandusliku staatusega. Sotsiaalmajanduslik kihistumine tervise enesehinnangu järgi püsis uuringuperioodi jooksul praktiliselt muutusteta.

Majanduslanguse ajal hea tervise enesehinnang langes.

Aastal 2014 hindasid oma tervist heaks või üsna heaks 48,6 protsenti naistest ning 46,2 protsenti meestest (vastusevariandid olid «hea», «üsna hea», «keskmine», «üsna halb», «halb»). Võrreldes 1996. aastaga suurenes vähemalt hea («hea» ning «üsna hea») tervise enesehinnangu levimus oluliselt. Toona olid need protsendid vastavalt 28,7 ja 31,6. Kuni aastani 2004 oli vähemalt hea tervise enesehinnangu andmises suurem meeste osakaal. Alates 2006. aastast oli olukord vastupidine. Majanduslanguse perioodil (2008–2010) langes nii meeste kui naiste vähemalt hea tervise enesehinnangu levimus, kuid suurenes taas aastal 2012.

Meeste hulgas oli kõige rohkem antud keskmist tervise enesehinnangut (vahemikus 41,6–58,6 protsenti). Keskmise tervise enesehinnangu levimus vähenes uuringuaastate jooksul. Madalaim tulemus oli aastal 2014 (41,6 protsenti), kõrgeim aastal 2000 (58,6 protsenti). Kõige vähem anti halba tervise enesehinnangut, kuid selle andmine oli uuritavate aastate jooksul suurenenud. Madalaim halva tervise enesehinnangu levimus oli aastal 2000 (0,2 protsenti) ning kõrgeim aastatel 2010 ja 2014 (4,4 protsenti). Kõige rohkem  oli uuritavas ajavahemikus suurenenud hea tervise enesehinnangu levimus. Aastal 1996 hindas oma tervise heaks 2,7 protsenti meestest ning aastatel 2012 ja 2014 ligi viiendik meestest.

Ka naised andsid kõige sagedamini keskmist tervise enesehinnangut, kuid see on järjest vähenenud. Kõige rohkem esines seda vastust aastal 1998 (61 protsenti) ning madalaim oli tulemus aastal 2012 (38 protsenti). Kõige vähem hinnati oma tervis halvaks ning tulemus oli vahemikus 1–4,4 protsenti (madalaim aastal 1996, kõrgeim aastal 2004). Naiste hulgas oli hea terviseenesehinnang sagenenud tõustes 3 protsendilt 1996. aastal 22,2 protsendini aastal 2012. Võrreldes 2012. aastaga vähenes aastal 2014 nende naiste hulk, kes hindasid oma tervise heaks.

Tervise enesehinnang seotud sotsiaalmajandusliku staatusega

Tervise enesehinnang oli seotud vanuse, rahvuse (ainult naistel), abieluseisu (ainult meestel), hariduse, tööhõive ja sissetulekuga.

Võrreldes vanema vanuserühmaga (55–64-aastased) oli kõigis nooremates vanuserühmades suurem šanss hinnata oma tervis vähemalt heaks (vastuses olid koos nii «hea» kui «üsna hea»). Võrreldes mitte-eestlastega hindasid oma tervist vähemalt heaks oluliselt rohkem eestlastest naised. Võrreldes abielus/vabaabielus meestega hindasid vallalised oluliselt vähem oma tervist vähemalt heaks.

Võrreldes põhiharidusega täiskasvanutega suurenes haridustaseme kasvades šanss anda vähemalt hea tervise enesehinnang. Võrreldes põhiharidusega täiskasvanutega oli keskharidusega meestel 1,82 ja naistel 1,88 korda ning kõrgharidusega meestel 3,51 ja naistel 3,27 korda suurem šanss hinnata oma tervis vähemalt heaks.

Võrreldes töötavate täiskasvanutega hindasid töötud ja pensionärid oma tervist vähemalt heaks vähem.