Vene kodanikku väärkoheldi psühhiaatriahaiglas

Põhjuseta kinni hoitud inimest peksti ja tema peal testiti uut ravimit. Kohtumenetlus võttis aega kümme aastat. Foto: SCANPIX

Vladislav Batalin  toimetati Venemaal psühhiaatriahaiglasse 2005. aasta 25. mail pärast seda, kui talle anti esmaabi veenide läbilõikamise järel.

Batalini vanemad saabusid järgmisel päeval haiglasse, et poja palve kohaselt ta koju viia. Vanematel ei lubatud Vladislaviga kohtuda ning ta oli sunniviisiliselt psühhiaatriahaiglas kuni 9. juunini ehk 16 päeva. Vladislavi väidete kohaselt teda peksti ning tema peal katsetati uut ravimit. Tal puudus võimalus taotleda vabastamist, edastab Riigi Teataja.

Vladislavi väärkohtlemise uurimist algatati ja lõpetati mitmel korral, lõplikult 2007. aastal. Kaebajate avaldus Euroopa Inimõiguste kohtule oli konventsiooni artiklite 3 (sisuline ja menetluslik aspekt) ning 5 lg-te 1 ja 4 rikkumise tuvastamiseks.

Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohad

Vene valitsus võttis artikli 5 lg 1 rikkumise omaks – esimese kaebaja kinnipidamine oli õigusvastane. EIK-il puudus alus jõuda erinevale seisukohale.

Artikli 5 lg-st 4 tulenev peamine tagatis psüühilise häire motiivil kinnipeetud isikule on selles, et kinnipidamise põhjendatuse kohtulikku kontrolli peab saama ta algatada isiklikult. Seadusega tuleb tagada võimalus, et selline isik saaks ise esitada taotluse kohtule ning ka ise kohtuniku ette ilmuda. Kohtule taotluse esitamise õigus ei saa sõltuda haigla personali vastutulelikkusest või heatahtlikkusest.

EIK on varasemalt tuvastanud, et Venemaal puudub eelnimetatud menetlusvõimalus. Kuigi valitsuse vastuväite kohaselt saanuks esimene kaebaja kaitsta enda õigusi ka tsiviilprotsessi koodeksi alusel, ei esitanud valitsus näiteid kohtupraktikast.

EIK on alati omistanud erilise stigma ametivõimude käitumisele, mille eesmärk on isikule tahtlikult põhjustada julmi kannatusi. Piinamisena tuleb mõista sügava valu või kannatuste tahtlikku põhjustamist eesmärgiga saada teavet või isikut alandada või karistada. Kui isik allutatakse tahte vastaselt ravile, siis ei ole tegemist artikli 3 rikkumisega sellise ravi meditsiinilise vajaduse korral. EIK-il tuleb siiski veenduda, et selline vajadus oli olemas ning tahtevastase ravi sooritamiseks oli olemas garantiidega otsustusmehhanism.

Kuivõrd kaebajal ei olnud raske psüühikahäire, siis puudus ka vajadus tema tahtevastaseks raviks. EIK pidas vastuvõetamatuks, ei esimene kaebaja allutati teaduslikule uurimisprogrammile ilma tema nõusolekuta ja seega vastuolus rahvusvaheliste standarditega. Asjas oli artikli 3 rikkumine sisulisest aspektist.

Valitsus ei selgitanud kaebaja vigastuste tekkepõhjuseid. Väärkohtlemise uurimise algatamisel oli pikem viivitus ning menetlus kestis ligikaudu kümme aastat. Need asjaolud olid piisavad artikli 3 rikkumise tuvastamiseks menetluslikust aspektist.