Psühhiaater: vanemad on mugavad ja ei viitsi lastega tegeleda

Dr Anne Kleinberg

FOTO: Tiina Kõrtsini

«Oluline on, et sa oled turvalise täiskasvanuna oma lapse kõrval,» ütles Tallinna lastehaigla psühhiaatriakliiniku juhataja dr Anne Kleinberg.

«Lapsevanem peab oskama oma aega jagada. Vanem ja laps ei ole suure osa päevast koos – üks on lasteaias-koolis, teine tööl –, seega võiksid vähesed õhtutunnid saada sisulise inimliku kontakti,» vahendab psühhiaatri sõnu Pealinn. Kuna vanemad lastega ei tegele, ongi paljudel lastel käitumishäired.

Tallinna lastehaigla psühhiaatriaosakonnas on järjekord peaaegu aasta. Septembris avab väikestele ja pisut suurematele patsientidele uksed laste vaimse tervise keskus ning tänu sellele saavad hingehädaga lapsed ka kiiremini abi.

Lastehaigla psühhiaatriakliiniku juhataja dr Anne Kleinbergi sõnul on aga suur osa laste psüühikaprobleeme ennetatavad ning lapse pääsemine ärevusest, masendusest või veelgi hullematest psüühikaprobleemidest sõltub paljuski sellest, kui pühendunult emad-isad oma lastega tegelevad ning kui palju ühiskond peresid toetab.

«Praegu on trendid hedonistlikule lõõgastumisele, mis ei sobi lastekasvatusega väga hästi kokku,» nentis dr Kleinbeg. «Täiskasvanud on läinud mugavaks ning ei viitsi lastega tegelda – see tõsiasi kehtib rohkemal või vähemal määral paljude lapsevanemate kohta. Kuid lastekasvatus on paraku töö ja vaev. Natuke annab ju vabandada sellega, et uue elu ehitamine on nii põnev ja haarav, aga selle kõrvalt on meil tekkinud palju käitumishäirega lapsi.»

Mängu kaudu õpitakse tundeid

Lapseeas ei õpita mitte ainult lugema ja kirjutama ning nööpe kinni panema, vaid ka suhtlema – võimalikult paindlikult, mitmekülgselt ja teiste huvidega ja tunnetega arvestavalt. «Kui suhtlemisoskust ei ole, on psüühiliselt jube raske hakkama saada. Me oleme ju liik, kes elab grupina.»

Psühhiaater tõdes, et lapsed ei oska iseendaga midagi peale hakata, kuna neil puudub mänguharjumus. Oma non-stop-elamuse saavad nad internetist, pärismäng nõuab aga mõtlemis- ja keskendumisoskust. «On suur väljakutse oma lastele mängimist õpetada. Kuid kui laps on üksi ja ei oska ise endale mängu leida või mängu juures püsida, siis on tal hiljem väga raske õppetöö, üldse igasuguse töö juures püsida. Ning laiemas laastus olla iseendaga kahekesi. Rahulikult mängiv laps harjutab ka seda, kuidas olla iseendaga kahekesi, kuidas mängus oma tunded läbi töötada. Et hiljem, täiskasvanuna, ei lähe ta tühja asja pärast endast välja, ei joo ennast purju, kui tema vahetus läheduses ei ole neid inimesi, kes talle hea tuju teevad. Ta saab hakkama üksinduses ja üksinda. Ja seega ka muude katsumustega elus.»

Iga laps ei ole loomupärane mänguguru, kes vaevata endale põneva mängu leiutab. Sageli on tarvis, et ema-isa kaasa aitaksid.

Laps tahab hullata

«Ei pea ju mingit programmi välja mõtlema – programmi on kõige lihtsam teha," rääkis dr Kleinberg. "Oluline on, et sa oled turvalise täiskasvanuna oma lapse kõrval. See tähendab väga teadlikku eluviisi, lapsevanem peab oskama oma aega jagada. Vanem ja laps ei ole suure osa päevast koos – üks on lasteaias-koolis, teine tööl –, seega võiksid vähesed õhtutunnid saada sisulise inimliku kontakti.»

See ei tähenda mingit tarka monoloogi teemal, kui kahjulik on suitsetamine või kuidas hoiduda rasestumisest, lihtsat igapäevast olmelist suhtlust. "Laps õpib mudelite pealt," märkis arst. «Kui ta näeb, et kõik istuvad arvutis või klõpsivad telekapulti ja ei räägi omavahel, siis see ongi see mudel. Meie, psühhiaatrid, näeme tihti seda, et emad-isad ei oska mängida ega lastega koos midagi vahvat peale hakata. Mida muud teha Eestis pimedal novembrikuul, kui vaadata telekat? Aga lapsed tahavad alati midagi aktiivset teha – mängida, mürada, õue minna.  Ja siis ta tulebki diivani peale ja hakkab vanemaid sakutama, nood tulevad siia ja on paanikas, et laps on hüperaktiivne. Üks esimene asi, mida vanem peaks lapse probleemi korral tegema – küsima, kas ta võib endale ausalt otsa vaadata, et ta on teinud kõik endast oleneva, või on lapse käitumishäire tema enda teene.»

Psüühikahäired on seotud nii geneetika kui ka keskkonnaoludega. «Kui inimene on väga tundlik, piisab väikesest ebaedust ja ta haigestub, ja on ka inimesi, kellel pole mingit geneetilist eelsoodumust ärevuseks ega depressiooniks, aga keskkonnategurid on lihtsalt nii jõhkralt rasked, et see haigus tuleb,» mainis dr Kleinberg.

Tempel mällu igaveseks

Et me lapse geene muuta ei saa, peame tegema kõik selleks, et tema kasvukeskkond oleks võimalikult turvaline. «Olenemata sellest, kas me teame geneetilist tausta või ei tea, me peame oma lastele aega leidma ja nendega tegelema. Olen näinud, kuidas tähelepanelikud ja tundlikud emad on oma ülikeeruliste laste puhul saanud suurepäraseid tulemusi,» rääkis Kleinberg.

Paraku on väga palju vastupidiseid näiteid. On ka neid vanemaid, kes rikuvad peaaegu kõik lapse väljavaated elada tulevikus õnnelikku elu. Hiljuti käis ajakirjandusestki läbi šokeeriv juhtum, kus ema ja kasuisa peksid süstemaatiliselt oma kaheaastast tütart. Milline võib olla sellist kohtlemist kogenud lapse saatus? «Iga juhtum on muidugi erinev,» möönis dr Kleinberg.

«Ent nagu ütlesin – esimesed kaks eluaastat panevad psühholoogilise arengu paika. Kui lapse lähedussuhe ei ole olnud stabiilne – teda on kas vägivaldselt või hülgavalt koheldud –, siis on edaspidiseks palju materjali stressiolukorras kriisi tekkimiseks. On jah olemas võilillelapsed, kes tulevad igast olukorrast välja. Aga enamasti on neil lastel olnud vähemalt üks väga hea ja turvaline lähisuhe. Isegi kui ta peab elama keset pommivarjendeid ja kohutavalt jõhkrat vägivalda, kannatama nälga, aga tal on üks lähedane inimene, kes pakub turvatunnet ja emotsionaalset soojust, siis see laps tõenäoliselt elab hästi edasi. Samas – kui laps on tähelepanuta, keegi teda ei taha, ei hoia, siis see teeb inimese haavatavaks kogu eluks. Ta võib olla väga tark ja terane inimene, aga tunded veavad alt. Mõistuse ja tunde areng kulgeb mööda erinevat rada ning tegeliku tundealusmüüri laome raseduse ajal ja kahe esimese eluaasta sees. Siis me paneme paika baasi, mille ümber saab igasugu asju ehitada.»

Tagasi üles