Aktiivsus-tähelepanuhäire kimbutab lapsi ja täiskasvanuid

Kuigi lapsevanem ei vastuta mänguväljaku nõuetele vastavuse eest, võiks ta siiski atraktsioonide ohutust kontrollida, enne kui lapse mängima laseb. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Aktiivsus-tähelepanuhäire (ingl attention decifit-hyperactivity disorder, ADHD) on psühhiaatriline haigus, mida iseloomustab lapsepõlves avaldunud ja täiskasvanueas edasi kestvad impulsiivsuse, tähelepanupuudulikkuse ja hüperaktiivsuse sümptomid.

Minevikus peeti ADHD-d ainult lastel esinevaks haiguseks, ent nüüdseks on selge, et 40–60 protsenti lapseeas diagnoositud ADHD juhtumitest jäävad püsima ka täiskasvanueas, kirjutab Andres Lasn Tervisenurga blogis. ADHD on suhteliselt levinud haigus, erinevatel allikatel võib seda põdeda 2–7 protsenti kogu rahvastikust, kusjuures meestel esineb ADHD-d 2–9 korda sagedamini. 50–75 protsendil ADHD diagnoosiga patsientidest esineb ka mõni muu psühhiaatriline haigus, näiteks ärevus-, meeleolu- või isiksusehäire. Lisaks võib ADHD diagnoosiga lastel kaasneda mõni õpivilumuse puudulikkus, kõnearengu pärsitus ja/või käitumishäired.

Teadustöö pole seni suutnud välja selgitada ADHD tekkepõhjuseid, küll on aga leitud, et ligikaudu 75 protsendil diagnoositud ADHD juhtudest on esinenud geneetiline eelsoodumus ADHD väljakujunemiseks. Lisaks vanematelt kaasa antud pärilikule materjalile võib ADHD teket soodustada ka psühhosotsiaalsed ja keskkondlikud tegurid, näiteks ebastabiilne perekond, asotsiaalsed pereliikmed, tõrjutus koolis/kodus, puudulik abistamine eluraskuste korral, kaasuvate psüühiliste häirete esinemine jpt. ADHD tekke risk on samuti 2-3 korda kõrgem lastel, kelle ema on raseduse ajal suitsetanud, põdenud diabeeti või olnud ülekaaluline. Lapseeas avaldunud ADHD püsimise risk täiskasvanueas on üldiselt seda suurem, mida stressirohkem ja elamustevaesem keskkond last kasvades ümbritseb.

Sümptomid, diagnoosimine

ADHD-d iseloomustab impulsiivsuse, tähelepanematuse ja hüperaktiivsuse sümptomid, kusjuures tänapäeval peetakse juhtivaks keskendumisvõime ja tähelepanu puudulikkust ning nendest pigem tulenevaks liigset impulsiivsust ja hüperaktiivsust. Sõltuvalt domineerivast sümptomitest jaotatakse ADHD kolme alatüüpi: valdavalt hüperaktiivne, valdavalt tähelepanupuudulikkusega ja segatüüp, kus eelnevad jooned on võrdselt esindatud.

ADHD diagnoosimiseks pole olemas konkreetseid teste või analüüse, mistõttu väljakoolitatud personal toetub diagnostikas eelkõige skaaladele ja kriteeriumitele, näiteks DSM-V-le (ingl the Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders; populaarsem USA-s) või ICD-10-le (ingl International Classification of Diseases; populaarsem Euroopas). Nende skaalade järgi otsitakse ADHD-le sobivate sümptomite esinemist, tavaliselt läheb arvesse paljude sümptomite esinemine mingi aja vältel. DSM-V ADHD diagnostilised kriteeriumid:

Tähelepanupuudulikkus

Laste puhul kuus või enam sümptomit ning üle 17-aastastel viis või enam sümptomit, kusjuures sümptomid on kestnud vähemalt kuus kuud selliselt, et inimese sotsiaalne, akadeemiline ja/või töine tegevus on häiritud.

• Tihti ei pööra detailidele tähelepanu ja teeb kodutöös, tööl või teiste tegevuste käigus hooletusvigu, näiteks jätab detaile vahele, tehtud töö on ebatäpne
• Tihti on raskusi tähelepanu koondamisega ülesannete täitmisele või teistele tegevustele, näiteks on raskusi keskendumisega loengutes, vestluste jälgimisel või pikkade kirjatükkide lugemisel
• Tihti paistab, et ei kuula teist, isegi kui teda otseselt kõnetada, paistab, et mõte on mujal isegi näilise muu tähelepanu objektita
• Tihti ei vii juhendatud tegevusi lõpuni ja ebaõnnestub kooli-, majapidamistööde või muude kohustuste täitmisel, näiteks alustab midagi, end kaldub lihtsasti kõrvale ning jätab alustatud tegevuse pooleli
• Tihti on raskusi tegevuste ja ülesannete organiseerimisel, näiteks ei suuda muidu järjestikku tehtavaid tegevusi ettenähtud viisil teostada; kodutöö on lohakas ja organiseerimata; pole hea aja planeerija; kipub tähtaegadest mitte kinni pidama
• Tihti väldib, ei meeldi või teeb vastu tahtmist tegevusi, mis nõuavad pidevat vaimset pingutust, näiteks kodutööde tegemine, pikkade kirjatükkide lugemine
• Tihti kaotab vajalikke asju, näiteks koolimaterjalid, pliiatsid, raamatud, rahakotid, tööriistad, prillid, võtmed, mobiiltelefon
• Välised stiimulid viivad tihti lihtsasti tähelepanu kõrvale, täiskasvanul võivad stiimuliks olla ka uitmõtted
• On tihti igapäevaste tegevuste täitmisel hajameelne, näiteks ülesannete täitmisel, kõnedele tagasihelistamisel, arvete maksmisel, kokkusaamistele jõudmisel

Hüperaktiivsus ja impulsiivsus

• Tihti niheleb istmel ning ei hoia käsi või jalgu paigal
• Tihti ei püsi paigal (oma istmel) olukordades, kus on oodatud paigalpüsimine (näiteks lahkub oma kohalt klassiruumis või kontoris)
• Tihti jookseb või ronib ringi ebasobilikul ajal ja/või kohtades (täiskasvanute puhul võib see piirneda rahutusetundega)
• Tihti ei suuda vaikselt mängida või puhketegevustes osaleda
• Tihti on «jooksus» ja käitub nagu oleks «ratta otsas» (näiteks ei suuda paigal püsida või tunneb pikemat aega paigal püsides ebamugavustunnet; teised tajuvad teda kui rahutut või raskesti järge pidavat)
• Tihti räägib ülemäära
• Tihti pahvatab ülesande/küsimuse vastuse välja kohe pärast ülesande/küsimuse lõpetamist (näiteks lõpetab teiste lauseid või segab teiste lausete alustamisele vahele; ei suuda vestlustes oma järge ära oodata ja segab vahele)
• Tihti on raskustes oma korra ootamisega (näiteks järjekorras)
• Tihti segab vahele või tungib teiste tegevustesse, näiteks vestlustesse, mängudesse või muudesse tegevustesse enne luba küsimata; täiskasvanutel võib esineda teiste algatatud tegevuste ülevõtmine