Miks Y-generatsioon on õnnetu?

Pettumus tekib siis, kui reaalsus ei vasta ootustele Foto: waitbutwhy.com

Y-generatsioon on põlvkond, kes sündis hiliste 1970ndate ja 1990ndate keskpaiga vahel.

Tegemist on pintsaklipslaste põlvkonnaga, keda iseloomustab kuvand iseendast kui peategelasest ja õigete väärtuste eest võitlejast, kirjutab Huffington Post.

Enamasti on selle põlvkonna inimesed pealtnäha iseendaga väga rahul ja naudivad oma elustiili, kuid kipuvad tegelikkuses olema varasematest põlvkondadest kurvameelsemad.

Antud juhul mõistame õnne järgmise valemina:

Õnn = reaalsus – ootused

Kui inimese reaalsus on parem, kui ta ootas, on ta õnnelik. Kui reaalsus aga on eeldatust kehvem, on inimene õnnetu. Siin mängib suurt rolli ka Y-generatsiooni kasvatus.

Nende vanemad on sündinud 1950ndate ja 1970ndate vahel, mil oli tegemist sõjajärgse buumiajaga üle terve Euroopa. Y-generatsiooni vanemaid omakorda kasvatas nn vägevaim põlvkond, kes võitles Teises maailmasõjas, elas üle suure depressiooni ning ei kes ei olnud kindlasti pintsaklipslased.

Vägeva põlvkonna kinnisidee oli majanduslik turvalisus. Ainus eesmärk oli üles ehitada väga praktiline ja turvaline karjäär ning pakkuda oma lastele (ehk Y-generatsiooni vanematele) paremat elu kui neil endil. Vahepealne põlvkond kasvatati üles pidevalt edukat ja stabiilset karjääri visandades. Loogika oli järgmine:

«Miski ei takista sind karjääri tegemast ning ilusat aiaga maja omamast. Aga selleks tuleb aastaid vaeva näha.»

Y-generatsiooni vanemate karjääri soosis 70, 80 ja 90ndate majanduse õitseng ning neil läks veel paremini, kui nende vanemad oskasid oodata. See muutis vahepealse põlvkonna väga õnnelikuks ja optimistlikuks.

Sellest tulenevalt kasvatasid need inimesed oma lapsi veelgi suuremas optimismis kui nende vanemad neid endid. Terve läänemaailma lapsevanemad innustasid oma 70ndate lõpust 90ndate keskpaigani sündinud lapsi saama kelleks iganes nad soovivad, sest see tundus täiesti võimalik. Selle tulemusel tekitati Y-põlvkonna lapsele juba varakult oma tulevase karjääri suhtes suured ootused. Iga laps võis uskuda, et temast saab oma riigi president.

Y-generatsioon on tohutult ambitsioonikas

See põlvkond tahab elult palju rohkemat kui nende vanemad: oma aiaga majast enam ei piisa, sest kõigil on see olemas ja see pole piisavalt eriline. Kui buumiaja inimesed tahtsid elada «kõigi unistuste elu», siis Y-generatsioon tahab elada «oma isikliku unistuse elu».

Teadlased on uurinud, et väljend «järgi oma unistust» (ingl k follow your passion) kujunes käibefraasiks vaid viimase 20 aasta jooksul. Seda uuriti arvutiprogrammiga, mis tuvastas selle fraasi kasutustihedust trükimeedias ja internetis, kusjuures sama programm leidis, et sõnapaar «turvaline karjäär» jäi omakorda 20 aastat varasemasse aega ehk polnud Y-generatsiooni kasvamise ajal enam aktuaalne. See on asendunud sõnapaariga «rahuldustpakkuv karjäär».

Tegelikult soovivad tänased noored samamoodi majanduslikku turvalisust nagu nende vanemadki, kuid neile on lisaks korrutatud veel ühte lauset, mida nende vanematele polnud keegi öelnud: «Sa oled eriline».

Y-generatsioon kujutab asju ette

«Loomulikult väärivad kõik head karjääri ja ka saavad selle, kuid kuna mina olen erakordne, siis minu karjäär paistab teiste seast välja,» võiks kõlada tüüpiline Y-põlvkonna esindaja mõttekäik. Selle põlvkonna inimene on individualist, kes usub, et ta väärib alati parimat.

Eriline – parem, võimsam või muudmoodi tavapärasest erinev

Isegi praegu seda lugedes võib pintsaklipslane mõelda: «Huvitav tähelepanek. Aga minu kohta see ikkagi ei kehti. Mina OLENGI üks neist vähestest erilistest,» ning selles probleem seisnebki.

Kui mitte varem, tuleb see ilmsiks esimesel tööintervjuul. Kuna uue põlvkonna inimene ei usu enam aastatepikkusesse töösse, leiab ta, et kellelegi nii erilisele nagu tema kindlasti pakutakse tööd siis, kui tema andeid märgatakse. Reaalsus on aga see, et vaid väga vähesed inimesed jõuavad juba 20. eluaastate keskel oma karjääri tippu.

New Hampshire’i ülikooli teadlane Paul Harvey on Y-põlvkonna eripärasid aastaid uurinud ning toob välja, et ebareaalsed ootused ja suutmatus leppida negatiivse tagasisidega on selle põlvkonna üks peamisi kurvastajaid. Ta lisab, et tihti on need inimesed end mõttes sidunud teatud kuvandiga ja kui ühiskond neid sellele vastavalt ei kohtle, on nad pettunud.

Harvey soovitab tööandjatel Y-põlvkonna käest intervjuul küsida, kas nad tunnevad end mingil põhjuselt teistest inimestest võimekamatena. Kui vastus on jaatav, tuleks küsida, miks. Juhul kui kandidaat jääb vastuse põhjendamisega hätta, võib tal olla raskusi enda adekvaatse hindamisega. Ehk teisisõnu tegemist on täiesti tavalise Y-põlvkonna esindajaga.

Neid on kasvatatud suure optimismi vaimus, mistõttu nad on tohutult enesekindlad ja ambitsioonikad. Seetõttu juhtub enamasti nii, et «reaalsus – ootused» tehe saab miinusmärgiga tulemuse ehk inimene ei ole õnnelik.

Y-põlvkond on eksitatud

Kui nende vanemad kuulsid kord aastas klassikokkutulekul, et kellelgi on läinud neist paremini, siis Y-põlvkond näeb seda iga päev sotsiaalmeedias.

Tegelikkuses postitavad oma edu teistele avalikult vaatamiseks vaid need, kellel lähebki tõeliselt hästi. Need, kellel läheb veidi kehvemini, ei reklaami seda. Kuid Facebookis liiga palju aega veetes võibki tekkida alaväärsustunne ja pidev sund olla veelgi parem, olgugi et see ei põhine adekvaatsel reaalsusel.

Nii juhtubki, et tihti tuleb Y-põlvkonna inimene endaga tegelikult hästi toime, kuid kuna tema ootused olid veelgi kõrgemad, tundub reaalsus ikka kesine.

Soovitused Y-põlvkonnale reaalsusega toimetulemiseks

Jää ikka ambitsioonikaks. Tänapäeva maailm pakub julgetele ja avatud inimestele tohutult võimalusi. Kuigi lõpptulemus pole alati teada, tasub ikka võimalustest kinni haarata – igal juhul õpid midagi juurde.

Lõpeta uskumine, et oled eriline. Praegu sa ei ole eriline, vaid täiesti tavaline väheste kogemustega noor inimene. Pühendumine ja töökus viib enamasti sihile ning võib sinust ajapikku teha erilise inimese.

Ära keskendu teistele. Keskendu iseendale – rohi tundub alati teisel pool aeda rohelisem, kuid selles ei ole midagi uut. Tegelikult on teised inimesed täpselt samamoodi vahel kõhklevad, ebakindlad ja frustreeritud. Kui sa tead, mida teed ja teed seda hästi, pole põhjust teisi kadestada.