/nginx/o/2015/09/10/4471367t1h8c00.jpg)
Ganglion ehk kooljaluu on healoomuline pehmekoeline moodustis, mida esineb enim käeliigeste ja -kõõlustuppede piirkonnas.
Mida kujutab endast ganglion ehk kooljaluu?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enamikul juhtudest paikneb ganglion randmeliigese piirkonnas käeseljal, harvem aga peopesapoolsel alal. Muud ganglioni paikmed on harvemad, kõige sagedasem paige labakäte järel on labajaladel, kirjutab Tervisenurk.
Ganglioni täpset tekkepõhjust ei teata, ent arvatakse, et ganglion võib kujuneda olukordades, kus liigest ümbritseva kapsli biomehaanilised omadused on muutunud ning toimub aeglane liigesesisese vedeliku lekkimine liigest ümbritsevatesse kudedesse. Lisaks on välja pakutud, et liigesele mõjuvad stressjõud võivad antud piirkonnas stimuleerida aine mutsiini kogunemist ja pehmekoelise ganglioni moodustumist.
Levinud on ka teooria, mille järgi on ganglion lihtsalt liigesekapsli limaga täitunud väljasopistus. Ganglioni moodustava koe- ehk histoloogiliste uuringute järgi ei sisalda ganglion põletikulist komponenti, valdav on vääriti paigutunud kollageenkiudude esinemine.
Tüüpiliselt on ganglion ligikaudu 1-2 cm diameetriga nahaalust tsüsti meenutav struktuur, mis sõrmede all katsudes meenutab konsistentsilt tihket kummipalli. Ganglion võib olla sümptomitevaba, ent sage on ka valulikkuse ning labakäe liikumisulatuse piiratuse ja haardetugevuse languse esinemine. Tavaliselt pole ganglioni tekitatav valu väga tugev ning rohkem iseloomustatakse seda kui lihtsalt närivat või häirivat. Arvatakse, et ganglioni poolt põhjustatav valu võib olla tingitud väikeste närviharude või muude valutundlike koestruktuuride pitsumisest.
/nginx/o/2015/09/10/4471337t1haba2.jpg)
Ganglion labakäe peopesa poolsel alal randmel.
Ganglioni ravimiseks on ajalooliselt kasutusel olnud palju erinevaid kaheldava efektiivsusega meetodeid, näiteks sõrmega korduvalt ja pikema aja jooksul ganglionile surumine, ganglioni hõõrumine paastu ajal kogutud inimsüljega või ganglioni peale tinaplaadi või –kuuli sidumine.
Tänapäeval on esimene mitte-kirurgiline valikravimeetod ganglioni aspireerimine ehk nõelaga tühjendamine, selle meetodi efektiivsus jääb umbes 30-50 protsendi vahemikku ning oleneb suuresti ganglioni omadustest ja protseduuri sooritava arsti pädevusest. Lisaks on proovitud ka ganglionisse erinevate ravimite, näiteks põletikuvastase toimega glükokortikosteroidsete hormoonide või lima lõhustava ensüümi hüaluranidaasi süstimist, ent need meetodid pole osutunud tavapärasest aspireerimisest efektiivsemaks. Umbes pooltel juhtudel võib ganglion paari kuu või aasta jooksul iseenesest kaduda.
Ganglioni aspireerimise ebaõnnestumise korral on järgmine etapp kirurgilise ravi planeerimine eesmärgiga ganglioni struktuurid täielikult eemaldada. Pädeva kirurgi ja adekvaatse eemaldamistehnika korral on keskmine ganglioni taastekke tõenäosus kirurgilise ravi järgselt ligikaudu 5-16 protsenti.
Labakäe peopesa pool asuvate ganglionite täielik eemaldamine on tihti kirurgiliselt keerulisem ning seetõttu on ka nende ganglionite taasteke sagedasem, keskmiselt 30 protsendil juhtudest. Kuigi kirurgiline lähenemine on tihti edukam kui mittekirurgiline, siis arvestamata ei tohi jätta kirurgia järgset taastusperioodi, kus labakäe funktsioon võib olla häiritud, mis kestab keskmiselt 2-3 nädalat.
Kui patsient on ganglioniga pöördunud arsti poole kosmeetilise mure tõttu, siis tuleb arvestada sellega, et kirurgiline eemaldamine põhjustab ganglionimühu asemele operatsiooniarmi ning võib seepidi inetum olla.