Epilepsiat esineb Eesti lastel üha sagedamini

Raske epilepsiahoo korral võib inimene vajada kiirabi

FOTO: Ants Liigus

Epilepsia on lapseeas üha lihtsamini märgatav, kuna spetsiifilisi sündroome esineb siis oluliselt rohkem kui täiskasvanueas.

Epilepsia on lasteneuroloogi Ulvi Vaheri sõnul heterogeenne haiguste grupp, kus epileptilistele hoogudele võivad kaasuda käitumuslikud ja arengulised probleemid: «On teada, et epileptilistel hoogudel on arenevale ajule negatiivne mõju,» vahendab Meditsiiniuudised.

Haigus on tema sõnul tõusutrendis, mida näitas hiljutine USA uuring. «Kindel suundumus on see poiste juures ja eriti suur on epilepsia esinemissagedus esimesel eluaastal,» lisas Vaher. Sarnast trendi näitavad ka Eesti uuringud. 

Kaugeleulatuvad mõjud

Lapseea epilepsial on kaugmõjud täiskasvanueale. «Epilepsiaga inimesed hindasid ühes uuringus oma vaimset ja füüsilist tervist nõrgemaks kui terved, nad olid vähem haritud, neil oli vähem lähisuhteid ja lapsi,» loetles Vaher.

«Kui ­uuriti, mis on üldise halva tervise eraldiseisvaks põhjuseks, siis leiti seos sellega, milline oli intelligentsuse tase ja enesehinnang 11 aasta vanuses.»

Epilepsia kaugtulemusi mõjutab ka diagnoosi hilinemine. Tsiteeritud ­uuringus loeti diagnoosi hilinemiseks seda, kui diagnoos pandi rohkem kui ühe kuu pärast teise epileptilise hoo esinemist. Selles uuringus uuriti alla kolme aasta vanuses kujunenud epilepsiat ja leiti, et diagnoos hilines 41 protsenti.

«Neil lastel olid madalamad arengutestide skoorid eelkoolieas ja hiljem oli madalam ka intelligentsuse koefitsient võrreldes lastega, kes said diagnoosi keskmiselt kahe nädala jooksul,» tõdes Vaher. Diagnoosi hilinemist esineb kõigis etappides: esmalt (67 protsendil juhtudest) ei tunne lapsevanemad ära, et tegemist on haigusliku episoodiga; esmatasandil diagnoositakse mõni muu põhjus või haigus; ka neuroloogi poole pöördumisel esineb diagnoosi edasilükkumist ning 15 protsendil on põhjuseks pikad järjekorrad kas eriarstile või EEG-uuringule.

2014. aastal välja antud praktiline kliiniline definitsioon ütleb, et epilepsia on aju haigus, mida iseloomustab üks järgnevast. Peab olema esinenud kas vähemalt kaks hoogu 24-tunnise vahega, on esinenud üks hoog ja on tõenäosus hoogude kordumiseks või tuvastatakse epileptiline sündroom.

Epileptiline sündroom on kindlate kliiniliste ja elektrograafiliste tunnuste koosesinemine, kusjuures esineb sündroome, kus nähtavaid kliinilisi hooge ei pruugi esineda. Kui aga on diagnoositud epileptiline sündroom, siis on loogiline, et esineb ka epilepsia.

Epileptilisel sündroomil on lapseea epilepsia juures väga oluline osa, kuna spetsiifilisi sündroome esineb oluliselt rohkem kui täiskasvanueas. Etioloogia järgi klassifitseeritakse epilepsia geneetiliseks, metaboolseks ja ebaselge etioloogiaga epilepsiaks. «Kui varem võrdsustati idiopaatiline epilepsia geneetilisega ja seda peeti healoomuliseks, siis täna me teame, et geneetiline epilepsia enamasti ei ole healoomuline,» lisas Vaher.

Hood on uute definitsioonide järgi endiselt generaliseerunud (tulevad mõlemast ajupoolkerast) ja fokaalsed (saavad alguse ühest ajupoolkerast). Diagnoosimiseks on vajalik võimalikult täpne episoodi kirjeldus.

Lisauuringutest on EEG diagnoosi kinnitamiseks ja täpsustamiseks ning MRT võimaliku orgaanilise epileptilise kolde visualiseerimiseks. Edasi, vastavalt kahtlusele, on näidustatud teised etioloogilised uuringud. Piltdiagnostika vahendid PET, SPECT jne on vajalikud siis, kui plaanis on epilepsia kirurgiline ravi, lisas Vaher.

Loe ka neid

Tagasi üles