Resident selgitab: meditsiiniseriaal versus päris elu?

Doktor House'i mängis seriaalis Hugh Laurie. Foto: PLANET PHOTOS/PLANET PHOTOS

Kuigi sageli arvatakse, et meditsiiniseriaalides ei näe arstitöö tegelikkust, on Tartu Ülikooli Kliinikumi neuroloogia residendi Katrin Sonni hinnangul vähemalt «Dr House’i» avaepisoodis nähtu pigem realistlik.

Sonn ütles, et «Dr House» on meditsiini käsitlevatest seriaalidest üks realistlikumaid, kuigi ka sellele on lisatud dramaatilisust. «Sisulisi vigu nii väga polnud, õigeid asju tehti vales järjekorras,» ütles ta seriaali avaepisoodi kohta, mida Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi (EAÜSi) üritusel «Teekond õige diagnoosini – meditsiiniseriaal versus päris elu» koos publikuga vaadati.

Näiteks diagnoositi seriaalis haigused sümptomite põhjal õigesti, kuigi haiglasse saabudes pidasid arstid 29-aastase naise sümptomeid kohe ajukasvajale omasteks ning saatsid ta kiiritusravile. «Päris elus kaalutaks kindlasti rohkem, nii noort inimest poleks hakatud kohe esimese asjana kiiritama,» tõi Sonn näiteks. Samuti oleks tehtud patsiendile kindlasti tunduvalt põhjalikum läbivaatus, kui sarjas paari sekundi jooksul näidati.

Sonni sõnul alustavad arstid diagnooside panemisel alati lihtsamatest uurimismeetoditest ning liiguvad alles seejärel keerulisemate poole. «Arstil on vaja hüpoteese, mis diagnoosidega võib tegemist olla,» ütles ta.

Erinevate haiguste välistamise taktikale tuginetakse aga alles siis, kui muud võimalust enam pole. Näiteks kui arstidel pole diagnoosist selget ettekujutust, aga patsienti peab ravima hakkama.  Sellist käsitlust näeb sageli ka meditsiiniseriaalides ning peamiselt harvaesinevamate haiguste korral. Sonni sõnul on seesugune raviviis üsna riskantne ning lähtuda tuleb kindlasti põhimõttest, et see tooks rohkem kasu kui kahju.

Lisaks rõhutas resident, et uuringuid ei tehta kunagi juhul, kui need ei mõjuta raviprotsessi. Seetõttu ei uurita näiteks noorte inimeste tõenäosust Alzheimeri tõve tekkeks. Sel haigusel puudub jätkuvalt ravi ning lisaks ebaeetilisusele on taolised sõeluuringud ka kulukad.

Nähtud episoodis suutsid arstid ebarealistlikult kiiresti reageerida allergilise reaktsiooni saanud patsiendiga juhtunule, kui patsiendi hingetorru oli vaja teha õhu läbipääsemiseks avaus. «See on tehniliselt keeruline protseduur, vaja on spetsiaalseid vahendeid ning seda iga arst ei oska,» kommenteeris ta House’i meeskonna liialt hästi ettevalmistatud käitumist.

Kuidas aga suhtuda seriaalis mitu korda kõlanud väitesse «patsiendid surevad, kui arstid teevad vigu»? Sonni sõnul on sellest oluliselt ebameeldivam tõdemus, et patsiendid surevad teinekord isegi siis, kui ei esine ravivigu.

Üheks seriaali «House MD» peategelase dr House’i peamiseks tunnusjooneks võib pidada distantseeritust oma patsientidest. House ise põhjendab seda asjaoluga, et kõik inimesed valetavad – nii ka patsiendid arstile ja arstid patsientidele.

Meditsiini esiisa Hippokrates oli aga hoopis seisukohal, et arsti ülesanne on siiski patsiendi vastu huvi tunda. Ka Sonn vaidleks House’ile vastu, sest patsiendi kaebuste ehk anamneesi kuulamine on tema hinnangul väga oluline. «Diagnoosi panemine sõltub 80 protsenti anamneesist,» ütles neuroloogia resident. Tema sõnul lähtuvad neuroloogid pigem seisukohast, et patsient ei valeta. «Pigem olgu neuroloog pime kui kurt,» tõi ta naljatlemisi näiteks oma eriala iseloomustava suhtumise.

«Aga kumb on parem – hea arst või hea inimene?» küsis resident üritust kuulama tulnud tudengilt. Doktor House on residendi hinnangul oma hea diagnostilise vaistuga kahtlemata hea arst, aga tavaliselt eeldavad patsiendid arstilt siiski ka empaatiavõimet. «Patsient reeglina ei saa aru, kas teda ravitakse õigesti või valesti, aga ta mäletab, kas arst oli sõbralik ja empaatiavõimeline,» tõi ta näiteks.

Sonni sõnul võib öelda, et doktor House’i karakter baseerub kuulsal eradetektiivil Sherlock Holmes'il. Ka tal oli väga hea intuitsioon – oskus mulje ja vähese info põhjal pilt kokku panna. «Diagnoosimine ongi üks paras detektiivitöö,» lisas neuroloogia resident muigel sui.