Arstid soovitavad sageli ülekaalulistel patsientidel kaalust alla võtta. Kuid kas sellistest nõuannetest on ka kasu? Värske uurimuse kohaselt sõltub palju sellest, mil viisil nõu antakse.
Kuidas saavad arstid motiveerida patsiente kaalu langetama?
Teadlaste sõnul pole kasu ei keelitamisest ega veenmisest, ei noomimisest ega tänitamisest. Kõige paremaid tulemusi võib tuua hoopis mõlemapoolne arutelu, vahendas meditsiiniportaal med24.ee ajalehte New York Times.
Teadlased salvestasid 18 kuu jooksul 40 üldarsti ja 461 ülekaalulise või rasvunud patsiendi kõnelusi. Nad märkisid üles, kas jutuks tuli mõni kolmest kehakaaluga seotud teemast, milleks on toitumine, liikumine ja kaal või kehamassiindeks. Kolme kuu pärast kontrolliti, kas patsient oli arsti soovitusi kuulda võtnud ja kaalu kaotanud.
Enamik arste tõstatasid ülekaalu probleemi ja 461 patsiendist 320 kuulasid ära vähemalt mõned nõuanded kaalu langetamiseks. Seejärel kasutasid teadlased usaldusväärset skaalat, et hinnata, kuivõrd motiveeriv oli arsti ja patsiendi vestluse sisu. Motiveeriva intervjueerimisega püütakse tugevdada patsiendi tahet muudatusi teha ja rõhutatakse, et kaalulangus ei ole mitte arsti, vaid tema enda kätes. See tähendab, et aktsepteeritakse patsiendi nõrku külgi, teda kiidetakse edusammude eest ning keskendutakse arsti ja patsiendi koostööle.
Mittemotiveerivas arutelus kasutatakse enamasti kas vastandamist, hukkamõistmist või veenmist või antakse nõu ka siis, kui seda ei ole palutud. Ajakirja The American Journal of Preventive Medicine oktoobrinumbris ilmunud artiklis mainiti, et motiveeriv intervjueerimine on osutunud väga tõhusaks alkoholi tarbimise ja suitsetamise vähendamisel ja tõotab tuua häid tulemusi ka kaalu langetamisel.
Kontrollides 320 patsiendi näitajaid, kes olid kaaluteemat arutanud, leidsid teadlased, et motiveeriv intervjueerimine oli seotud olulise kaalulangusega: selle meetodi korral oli patsientide kaalukaotus 1,5 kg suurem kui mittemotiveerivate arutelude korral. Sama seos pidas paika ka pärast seda, kui välistati muud tegurid nagu vanus, rass, sugu, majanduslik olukord, haridustase, üldine tervislik seisund jms.