Jooksujärgset joovastust ei põhjustagi õnnehormoonid

Jooksujärgset joovastust ei põhjustagi endorfiinid Foto: SCANPIX

Iga pühendunud jooksufänn on kuulnud, et pärast pingutust vallanduvad õnnehormoonid, kuid teadlased pole selles enam nii kindlad.

Värske uuring väidab, et õnnehormoonidel ei pruugi olla mingit seost jooksujärgse õnne- ja rahuolutundega, kirjutab sciencealert.com. Mõnusat surinat kehas tekitavad hoopis endokannabinoidide nimelised keemilised ühendid. Samad ühendid meie kehas reageerivad ka kanepi suitsetamisele, teatab The New York Times.

Õnnehormoonid ehk endorfiinid on keha loomulikud valuvaigistajad. 1980ndatel aastatel avastati, et endorfiinide tase veres tõuseb pärast kauakestvat treeningut. Sellest tehtigi järeldus, et eufooriat ja rahulolu põhjustavad just need hormoonid.

Et endorfiinid on suurekoelised molekulid, ei pääse nad tegelikult ajuvereingesse ning seega väidab uus avastus, et õnnehormoonidel pole trennijärgse heaolutundega mingit pistmist.

Hiirtega tehtud katse näitas, et pärast pikemat aega rattal jooksmist tõusis nende veres nii endorfiinide kui endokannabinoidide tase ning nad ei olnud valu suhtes nii tundlikud. Lisaks veetsid nad rohkem aega oma puuri valgusküllasemates osades, mida stressis hiired tavaliselt ei tee.

Teadlased andsid hiirtele vaheldumisi endorfiine ja endokannbinoide blokeerivaid aineid ning selgus, et endokannabinoidide blokeerimise järel heaolutunnet ei tekkinud, samas kui endorfiinide puudumine seda ei mõjutanud.

Kuigi hiirtega tehtud katseid ei saa täielikult inimestele kohaldada, annab uuring siiski alust arvata, et endorfiinid ei olegi need, mis trennijärgset heaolutunnet põhjustavad.

Kogu lool on ka evolutsiooniline põhjendus: meie eellased pidid pikkadel rännakutel hästi vastu pidama, mistõttu tootis nende keha valu vaigistavaid ja õnnetunnet tekitavaid aineid. Praegu saavutame sellise enesetunde pärast pikki jooksudistantse ning tõenäoliselt võime selle tunde eest tänada endokannabinoide.