Maaroos: perearstid loodavad liialt kolleegide juhtnööridele

Tartu ülikooli emeriitprofessor Heidi-Ingrid Maaroos Foto: Margus Ansu

Pool sajandit arstina töötanud Heidi-Ingrid Maaroos leiab, et patsientide paremaks raviks on vaja tõenduspõhist mõtlemist.

Peremeditsiinis loodetakse liiga palju kitsamate erialade juhtnööridele – esmatasand on unikaalne ning väljastpoolt ei ole võimalik pädevaid juhtnööre saada, rääkis äsja maineka Marshall & Warreni auhinna saanud Heidi-Ingrid Maaroos portaalile Med24.

Tartu ülikooli emeriitprofessorile Heidi-Ingrid Maaroosile anti 27. septembril esimese eestlasena mainekas Marshall&Warreni medal tunnustamaks tema rahvusvahelist uurimustööd gastroenteroloogia ja helikobakteri valdkonnas.

Olete erialalt gastroenteroloog, sellest johtuvalt olete avaldanud palju teadusartikleid, mis puudutavad seedeelundkonna haigusi ja seisundeid. Kuidas sattusite just Helicobacter Pylorit uurima ja sellest kirjutama?

Olen pool sajandit olnud arst, ülikooli õppejõud ja teadlane. Selline kolme tegevusvaldkonna ühtsus on traditsiooniline akadeemilisele meditsiinile. Üks tegevus ei välista teist, vaid selleks, et paremini patsiente ravida, on vaja tõenduspõhist mõtlemist ja selleks, et üliõpilasi õpetada, on vaja nii kliinilist tööd kui ka teadustööd. Kliiniline teadustöö toimub aga patsientide osalusel. Seega olen kogu selle aja olnud eelkõige huvitatud probleemidest, mis on seotud kliinilise meditsiiniga.

Kuigi osalesin kroonilise gastriidi uuringutes Eestis juba ammu enne H.pylori avastamist, siis tõelise väljundi kliinilisse meditsiini sai see probleem 1982. aastal kui avastati H.pylori. Selgus, et nii sagedased maohaigused nagu krooniline gastriit, mao- ja kaksteistsõrmiku haavand ja maovähk on seotud H.pylori infektsiooniga ja seetõttu on võimalik neid ennetada ja edukalt ravida. H.pylori uuringud olid loogiliseks jätkuks varem tehtud teadustööle.

Helikobakteri uuringud on heaks näiteks, kuidas toimib siirdemeditsiin (translational medicine) – baasteaduse tulemused jõudsid selles valdkonnas vahetult patsientideni, sagedaste maohaiguste diagnostika ja ravini. Koostöö H.pylori toime uurimisel toimub paljude erialadega: gastroenteroloogia, peremeditsiin, mikrobioloogia, immunoloogia jt. Krooniliste seni elukestvate haiguste nagu kaksteistsõrmiku- ja maohaavand ennetamine ning ravi  muutus reaalsuseks.

Milline on praegu meie elanikkonna Helicobacter Pylori-alane seisund?

Helicobacter pylori infektsiooni esinemissagedus kogu maailmas on langustendentsiga, seda ka Eestis. Eesti populatsiooni uuringutega selgus, et tegemist on nn sünnikohordi fenomeniga – mida hilisem on sünniaasta, seda vähem esineb H.pylori infektsiooni. Selline tendents jätkub. Peremeditsiini kliiniku ja Tartu ülikooli kliinikumi lastekliiniku koostöös läbi viidud  uuringutega näidati, et laste H.pylori infektsioon kümne aastaga vähenes rohkem kui poole võrra. Laste H.pylori infektsioon ongi võtmeküsimus, sest infitseerutakse just lapseeas ning ilma ravita kestab see kogu elu andes võimaluse raskete maohaiguste tekkele. Seega tänu väliskeskkonna tingimustele (parem hügieen, täisväärtuslikum toit) ning H.pylori infektsiooni ravile, infektsiooni sagedus Eestis väheneb.

Sama võib nentida H.pylori infektsiooniga seotud haiguste mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavandi ning maovähi esinemissageduse kohta. Haigestumuse statistikast selgub, et kümne aasta jooksul on nendesse haigustesse haigestumine Eestis oluliselt vähenenud. Nende sagedaste maohaiguste eeltingimuseks on krooniline gastriit. Kui H.pylori infektsiooni pole, siis kroonilist gastriiti ja eespoolnimetatud haigusi ei teki.

Tänu ravijuhistele, teadusinfole ja teadlikkuse kasvule ka patsientide hulgas, pole kahtlustki, et patsientidele, kellel leitakse H.pylori infektsioon, määratakse ka vastav ravi. Seega vähenevad nakatumise võimalused populatsiooni tasemel, lapsed on tervemad ning hiljem nakatutakse üsna harva.