Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/06/2305263t1ha393.jpg)
Vanadus ei ole haigus ning sihipärase ennetustegevusega on võimalik vanemas eas inimeste tervisemuresid kergendada: nii hoiab riik kokku tervishoiukuludelt, pikeneb eakate iseseisva toimetuleku aeg ja säästetakse lähedasi ülekoormusest.
Eestis on vanemaealiste tervis halvem kui teistes Euroopa Liidu maades. Pikaajalist või kroonilist haigust põeb 65 protsenti eakatest meestest ja 70 protsenti naistest, mujal Euroopa Liidus on see näitaja 40–60 protsenti, ütleb Tartu Ülikooli kliinikumi sisekliiniku geriaatria dotsent Kai Saks.
«Praegu kipuvad ka meedikud arvama, et vanema ea tervisehädad on loomulikud. Neid pidurdab uskumus, et vanadus on vanadus ja ega siin midagi parandada ei anna,» ütleb Saks.
Vaimne tervis tähelepanuta
Hiljuti Tartu linna ja maakonna eakate seas tehtud uuring näitas, et üks valdkond, kus vähemalt pooled eakatest vajaksid ennetavat sekkumist ja ravi, on inimese vaimne tervis – depressiivsus ja kognitiivsed häired.
Vananemine iseenesest ei peaks põhjustama vaimse võimekuse märkimisväärset vähenemist – see kaasneb haigustega. Ligi 60 protsendil hooldekodude elanikest on kognitiivse võimekuse häireid, mis ongi sageli põhjuseks, miks nad saadetakse hooldekodusse. See tähendab, et eakas inimene ei pruugi aru saada, kus ta on, ta võib unustada söömise, võib käituda endale ja teistele ohtlikult, näiteks toiduvalmistamisel või tulega ümberkäimisel. Kognitiivseid häireid esineb rohkem ka neil, kes on hooldusravil või koduhooldusel. Samas näiteks perearsti juures käijatest on kognitiivseid häireid vaid neljal protsendil.
«Meie uuring näitas, et kognitiivse häirega inimestel on selle põhjus enamasti selgitamata. Võimekuse hindamine vanemas eas võib aidata haigustele õigel ajal jälile saada ja neid ravida,» lausub Saks.
Näiteks äkki ja kiiresti tekkinud vaimne segadusseisund võib viidata kehalisele diagnoosimata haigusele. Sel juhul on vaja kiiret sekkumist ja ravi. Kui selline seisund kujuneb välja aeglaselt, võib olla tegu Alzheimeri tõve või mõne muu haigusega, mida on osalt võimalik ravida või haiguse kulgu aeglustada.
«Uuringu põhjal võib öelda, et hinnatud oli vaid üksikute dementsusega inimeste teovõimet,» märgib Kai Saks. Seetõttu võib osutuda väga keeruliseks nende kohta tervise- ja finantsotsuste tegemine, samuti võib neid ohustada väärkohtlemine.
Ennetustegevus on praegu suunatud aktiivsele vananemisele ehk inimestele, kelle tervis on suhteliselt hea. «Meie uuring näitab, et kõrvale ei tohi jätta ka neid inimesi, kelle tervis enam pole nii hea – nende hulk on suur,» ütleb Saks. Tema sõnul ei piisa sellest, kui propageerida kepikõndi või mälumängu, vaid üles on vaja leida haigused ja neid ravida enne, kui need süvenevad.
«Meie eakate vaimse tervise alane abi on peaaegu olematu,» tunnistab arst.
Eakad inimesed võivad sageli kalduda depressiivsusele – veerand kuni pool eakatest inimestest kannatab uuringu põhjal depressioonisümptomite all. Perearsti juures käijatest esineb depressiivsust igal kolmandal eakal. Mõtlemapanev on aga fakt, et Tartus tehtud uuringu andmetel ilmneb depressiivsust peaaegu igal teisel vanemas eas inimesel, kes elab kodus ja keda abistab hooldajatoetust saav pereliige või mõni teine lähedane.
Kuidas seda seletada? «Pereliikmed, kes eaka eest hoolt kannavad, ei ole enamasti saanud mingit koolitust, kuid nende õlule on pandud kogu vastutus eaka heaolu eest,» nendib Saks. Kui hooldajatoetus on juba määratud, siis muid hoolekandeteenuseid eakas inimene tavaliselt ei saa. Perekonnad on pisikese igakuise toetuse eest kohustatud tegema kogu hooldustöö, ent see pole neile jõukohane.
Riigi lootus, et omastehooldus lahendab probleemi, on tegelikult pea liiva alla peitmine – nende eakate elukvaliteedi näitajad on Saksa sõnul palju kehvemad kui teistel gruppidel. Olukorda saaksid märgatavalt parandada toetavad teenused. Näiteks pere- või koduõe ennetavad visiidid ja nõustamine, hooldustöötaja abi hooldatava pesemisel või arsti juures käimisel, asendushoolduse korraldamine kas kodus või hooldekodus, et omaksed saaksid samal ajal puhata või muid vajalikke tegevusi teha jmt.
«Meie uuring näitab, kes on kõige halvemas olukorras ja kuhu tuleks tähelepanu suunata,» ütleb Saks. «Üks meie sõnumeid on, et kõige kehvemas olukorras on kodus elavad eakad, keda hooldab väikest hooldajatoetust saav pereliige.» Saksa sõnul on ilmselt on samas seisus ka need eakad, kelle omaksest hooldaja ei saa hooldajatoetust, kuid nemad uuritute hulka ei kuulunud.
Tarvis süsteemset lähenemist
Prognoosi järgi on aastal 2050 Eestis 27–30 protsenti inimestest üle 65 aasta vanad. Et inimeste eluiga pikeneb iga aastaga, on haiguste ärahoidmine, varajane diagnoosimine ja ravi tervishoiusüsteemi kestlikkusele mõeldes hädavajalikud. «Haigusi ei saa praeguste teadmiste kohaselt päriselt ära hoida, aga paljude probleemide teket saab ennetusega ligi kolmandiku võrra vähendada,» ütleb Kai Saks.
Tervishoiutöötajate lähenemine on diagnoosipõhine ja ravimikeskne, kuid eakate puhul on palju teisigi võimalusi, mida samas rakendatakse väga harva. Ka arstid ise tunnistavad seda. Näiteks saaks ära hoida kukkumist, alatoitumust, deliiriumi ja uriinipidamatust, samuti viimast õigel ajal diagnoosida. «Kõik need tegevused on teostatavad, aga üldjuhul ei kuulu nad praegu meie klassikalise arstihariduse juurde,» hindab Saks. «Meil puudub seni geriaatriakoolitus ja seda olukorda on vaja muuta, et ennetuse võimalused ja tähendus jõuaksid arstkonnani. Tõsiselt tasub mõelda kompetentsikeskuste ja spetsiifiliste programmide loomisele, et vanemas eas inimene saaks igakülgset abi.»
Ühe uuringu partneri, perearst Ruth Kalda sõnul tuleb eakas arsti juurde tavaliselt mingi kindla, krooniliseks muutunud haigusega. «Vajalik oleks profülaktiline tervisekontroll, nii nagu seda tehakse praegu Tartu linnas,» ütleb perearst. Struktureeritud küsitluse abil saaks hinnata ka eaka inimese vaimset tervist ja saada jälile võimalikele terviseprobleemidele. «Hindamine peab olema süsteemne. Arsti vastuvõtuaeg peaks sel puhul olema tavapärasest pikem,» selgitab Kalda. Vestlusel pereõe või arstiga on arsti sõnul ka psühholoogiline mõju: eakad inimesed on oma muredega tihti üksi jäetud, kuid arsti või pereõe tähelepanu aitab neil tunda, et nende eest hoolitsetakse.
Üks, mis on kindel – keegi meist ei taha oma elu viimasel perioodil pikalt kannatada. Kogu maailmas on tervishoiuga tegelevates organisatsioonides eakate terviseennetus päevakorras olnud juba rohkem kui kümnendi. Ka Eestis on viimane aeg sellega tõsiselt tegelema hakata.
EAKATE TERVISEUURING
- Uuriti 65-aastaseid ja vanemaid Tartu linna ja maakonna elanikke, kes kasutasid kolme uuringukuu jooksul (2013–2014) mingit tervishoiu- või hoolekandeteenust ja olid nõus uuringus osalema. Uuringus osales 4000 inimest.
- Et välja selgitada, millised on eakate (vanuses 65+) spetsiifilised tervishoiuvajadused, uuriti kaheksat eri teenuseid kasutavat rühma. Need olid:
- 1) inimesed, kes käisid perearsti vastuvõtul,
- 2) inimesed, kes said haiglas aktiivravi,
- 3) koduõendusteenuse kasutajad,
- 4) koduhooldusteenuse kasutajad,
- 5) õendusabi osakonna patsiendid,
- 6) hooldekodu elanikud,
- 7) päevahooldusteenuse kasutajad,
- 8) oma kodus elavad inimesed, kellele on kodus ametlikult määratud hooldaja või isik, kes neid abistab ja saab selle eest riigilt väikest tasu, nt pereliige, naaber või sõber.
- Lisaks küsitleti eakatega töötavaid tervishoiu- ja hoolekandetöötajaid.
Mida uuring näitas?
- Kõige parema tervise juures oli perearsti juures käiv eakate grupp – need on inimesed, kes enamasti tulevad toime ilma abita.
- Suhteliselt vähe oli tervisega seotud probleeme ka hooldekodudes elavatel inimestel, kuigi mõni krooniline kehalise või vaimse tervise probleem ei võimaldanud neil enam iseseisvalt kodus elada.
- Tervisest sõltuv elukvaliteet oli nii perearsti patsientidel kui hooldekodus elavatel inimestel kõige parem ja üsna sarnane.
- Kõige halvemas seisus olid inimesed, kes elasid kodus omastehooldaja toel. Neil oli teistest sagedamini kehalisi vaevusi ja toimetulekuprobleeme, samuti oli neil kõige halvem füüsilisest tervisest sõltuv elukvaliteet.
- Tegevust eakate tervisemurede ärahoidmiseks pidas vajalikuks enamik küsitletud professionaalidest (90%). Samas rakendasid seda regulaarselt oma igapäevases praktikas õdedest ja hoolekandetöötajatest vähem kui pooled (40%), arstidest vaid iga viies (20%).
- Suurem osa arstidest tegeleb eakate terviseprobleemide ennetusega vaid siis, kui diagnoos seda eeldab, või hoopis juhuslikult.
- Hästi oli jälgitud eakate vererõhku (90% eakatest viimase aasta jooksul). Ent hammaste ja silmade kontrolli oli viimasel aastal tehtud vaid 20% eakatest, kuulmise kontrolli viimase kahe aasta jooksul 10% ning gripi vastu vaktsineeritud olid vaid üksikuid.
- Uuringu tegi Tartu Ülikool koostöös SA Tartu Ülikooli kliinikum ja Tartu linnavalitsusega Eesti Teadusagentuuri programmi TerVE raames.