:format(webp)/nginx/o/2015/10/21/4615913t1h4846.jpg)
Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna nõuniku Martin Kadai sõnul ei sobi kohustuslik vaktsineerimine tänapäeva ühiskonna tõekspidamistega, sest survestamine võib tekitada vastumeelsust.
Martin Kadai: kohustuslik vaktsineerimine võib anda vastupidise tulemuse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu ülikooli peremeditsiini õppetooli dotsendi ja perearsti Marje Oona sõnul on vaktsineerimisega hõlmatus tasapisi vähenemas ning mitte ainult vaktsineerimisvastasuse tõttu, vaid ka seetõttu, et osa lapsi lihtsalt kaob perearsti vaateväljast, kirjutab Med24. Kuna praeguses koalitsioonileppes on punkt, mis paneb ette kaaluda laste tervisekontrollide sidumist lastetoetuste maksmisega, arvas ta, et poliitikud võiks seda tõepoolest kaaluda.
Kuid sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna nõuniku Martin Kadai sõnul tuleb sellise meetme rakendamisega ettevaatlik olla – nii tervisekontrollide toetuste maksmisega sidumise mõttes laiemalt kui ka vaktsineerimise kohustuslikuks muutmisest rääkides.
«Olgugi, et vaktsineerimine on vaktsiinvälditavate nakkushaiguste leviku, puhangute ja epideemiate ärahoidmiseks väga efektiivne viis ning tegu on nii ühiskonna kui ka üksikisiku huvides ja hüvanguks korraldatud tegevusega, on vaktsineerimine Eestis vabatahtlik. Laste puhul otsustab vaktsineerimise üle lapse seaduslik esindaja ehk reeglina siis lapsevanem. Enamikus maailma riikides on vaktsineerimine vabatahtlik ning seda ka kõige eeskujulikuma vaktsineerimise hõlmatusega riikides,» selgitas ta.
«Mitmete riikide kogemused ja uuringud on tõestanud, et kohustuslik vaktsineerimine siiski ei taga alati soovitud tulemust ning see võib anda ka hoopis soovitule vastupidise tulemuse. Kohustuslik vaktsineerimine või vaktsineerimisest keeldujate liigne survestamine suure tõenäosusega aitab kaasa vaktsineerimisvastase meelestatuse levikule ning aitab vaktsineerimisvastastel huvigruppidel lihtsamini oma ideoloogiat levitada.»
Uuringud on Kadai sõnul näidanud, et on olemas suur hulk nii-öelda kõhklejaid (inglise keeles: vaccine hesitancy), kes kalduvad survestamisel hoopis mitte vaktsineerima. Ent küsimus on tema sõnul mitmetahulisem.
«Mingi protsent on lapsi, kellele on vaktsineerimine kliiniliselt vastunäidustatud – neid ei saa ega tohi vaktsineerida. Kohustusliku vaktsineerimise korral kipuvad vaktsineerida mittesoovijad peitma ennast ka selle taha – kokkuleppel tervishoiutöötajaga leitakse sobilik vastunäidustus.»
Põhimõttelisi vaktsineerimisvastaseid ei too aga Kadai sõnul toetusest ilmajäämise või trahvi saamise võimalus vaktsineerima. «Seega vaktsineerimise teemal tuleb survestamisega olla äärmiselt ettevaatlik ning see väga hästi eelnevalt läbi mõelda. Survestamine ei pruugi olla praktikas alati hõlpsasti rakendatav, kontrollitav ega ka soovitud tulemust andev,» märkis ta.
Kadai lisas, et ministeerium on seisukohal, et ühiskonnal peab olema asjakohane informatsioon ja teadlikkus vaktsineerimise kohta, mis tagab selle, et suur osa ühiskonnast mõistab vaktsineerimata jätmisega kaasnevaid ohte.